Milleks leppida nii vähesega?

Olen viimasel ajal mõelnud kurbusega sellele, kui vähesega me inimestena lepime...
Nii põnev on igale poole ümberringi vaadata, nii palju on kirevat ja põnevat, mis panevad meid vaatama ühele poole ja siis teisele poole jne. Lõpuks vaatame igale poole ja oleme väga "laia silmaringiga", aga unustame vaadata.... - Jeesusele. Võib-olla küll teoreetiliselt, aga mis see päriselt tähendab? Ilmselt ikka seda, et kõigepealt vaatad Jeesusele ja siis välistub juba väga palju suundi, kuhu poole sa siis enam ei vaata, sest see teeks sind katki, tühjaks, viiks eesmärgist kaugemale, kaotaks aega ja kaotaks usku. 

Aga kui kaua Jeesus ootab meid iga päev, aga meil pole parajasti aega? Ma ei tea, kui kaua kestaks suhe, kus üks pool pidevalt ootab teisega kohtumist, aga teine kiirustab igale poole mujale ja ütleb, et hiljem-hiljem...,aga siis unustab võib-olla õhtuks üldse ära, et pidi ühendust võtma. Ilmselt oleks see päris valus, või mis? Ometi usun ma, et selline näide tavalisest päevast ja Jumalaga osadusest ei ole kellelegi päris võõras. Ilmselt isegi valusalt tuttav. Ja siis me imestame, kus on usk, kus on armastus, kus on rõõm? Ja miks me lihtsalt lepime kesisega? Jumalal on nii palju anda meile, nii palju öelda! 

Viimasel nädalal, kui olen palveks aega võtnud, on mu südamesse tulnud mitu inimest, kes on Jumalale selja pööranud. Ja ma teadsin, et pean neile kirjutama. Endalegi ootamatult tundsin selleks tohutut sundi, sest olgu, mis siin vahepeal on, lõppkokkuvõttes on meie ees kas ELU või SURM ja see on reaalsus. Ja miks lasta käest elu, mis võiks olla päriselt elav, mis võiks olla oma enda Loojaga koos käies, kes sind tegelikult kõige paremini tunneb. Milleks vahetada see välja lühiajalise naudingute tagaajamise vastu, mis me väga hästi teame, pole kunagi ühele inimesele piisav. Milleks käia kõik see suur ring läbi, kui sul on just praegu võimalik paluda Jumala abi ja päästet. Milleks öelda Jumalale..sorri, mul pole praegu aega Su jaoks? Öelda kogu maailma Loojale...ära sega, räägime ehk teine kord, kui tuled paremal ajal? Vaatame üle, kuhu suunas meie sammud lähevad, on ainult kaks varianti! Vahepealset ei ole.


Kuulsin see nädal head lauset: "me inimestena mõtleme, et me peame palvetama ja aega võtma, aga tegelikkuses ju ei pea, see on meie tohutu võimalus, mida me inimestena lihtsalt alahindame ja vaatame, kui ajakaotusele meie ajagraafikus." Ma arvan, et kui me nii suhtume, siis on asi kurb ja viljatu, miks me lepime sellega, kui meil on elav Jumal, kellel on nii palju enamat meile anda ja öelda!

Ta tõusis üles, selleks, et meil võiks olla ELU ja seda ülirohkesti! Et meil võiks olla igavene elu...mitte selleks, et me üks kord aastas saaks mune värvida ja rääkida jänestest ja tibudest. :)

Nõtruses saab vägi täielikuks

Nõtruses saab vägi täielikuks...just sellel nädalal see taaskord kõnetas mind nii tugevalt.

Käes on veebruar ja möödas on eskamisessioon, väike vaheaeg koolist, kuid tööl pidi ikka käima ja nüüd hakkas uus semester. Olen Jumalale väga tänulik, sest viimane semester läks väga hästi ja ainult Jumala abiga. Detsembris küll püüdsin enamus arvestused ära teha koolis, kuid jaanuari algusesse, järjest päevadele, jäid just kaks olulisemat eksamit: muusikaajalugu ja eriala (ehk kitarrieksam). Peale pühi ja aastavahetust on muidugi alati raske end kokku võtta ja muusikaajalugu nõuab väga palju tuupimist ning eriala nõuab eriti palju energiat just eksamil ning see nõuab ka psühholoogilist valmisolekut.

Oleviste noorte talvelaager Häädemeestel

Kuid peale aastavahetust algas kohe Oleviste noorte talvelaager ja olin lubanud seal ülistuses kaasa teenida, ning soovisin üldse olla olemas. Kuid kui ma sain teada oma eksamite kuupäevad, siis muutusin ma mõtlikuks, sest need mõlemad eksamid, millest enne rääkisin osutusid olema täpselt järgmistel päevadel, peale laagri lõppu. Samuti olin ma üsna külmetund ja mõtlesin, et leiaks päris palju loogilisi põhjuseid, miks ei ole mõttekas minna laagrisse. Samuti ei oleks ülistuses mitte midagi ära jäänud, kui ma oleksin ostustanud jääda koju õppima ja välja puhkama. Seega ma kaaulsin ja kaalusin kuni tuli selle päeva hommik, kui pidin korra minema eriala tundi enne eksamit ja samal päeval oli ka sõit laagrisse. Hommikul oli üsna nõder just olla, jube nohu ja väsimus, kuid ma pakkisin koti kokku ja läksin kooli ning ka seal veel mõtlesin, et äkki oleks tark ikka minna koju tagasi. Kuid ma tundsin, et see pole õige. Mu südamesse kerkis mõte, et kui ma olen öelnud Jumalale: "ma tahan Sind alati teenida ja kiita, olenemata tunnetest ja olukordadest!" Siis ma tahan ka sellest kinni pidada. Loomulikult on olukordi, kus on vaja aeg maha võtta, aga siis me saame sellest ka aru, et see hetk on käes. Sellel juhul tundsin, et mis mõtet on sellised lubadusi anda Jumalale ja selliseid sõnu üleüldse öelda, kui tegelikult valin ma ise ajad, millal mul on mugav teenida ja millal on mul endal piisavalt hea ja turvaline olla.


Seega, läksin ma laagrisse ja ma tõesti ei kahetse seda. Kuigi seal olles tuli vahepeal väsimus ja oli raske keskenduda õppimisele, sest selleks pidin ikka jõuga aega võtma ja tahtsin samal ajal kogu südamega teenida, tundsin ma igal õhtul teenistusel ülistades, et Jumal täitis oma Püha Vaimuga ja andis rahu ning rõõmu ja Ta andis kogeda just seda, et nõtruses saab vägi täielikuks. Tundsin ka seda, kuidas Jumal töötas mu südamega ja pehmendas neid kohti, mis vajasid pehmendamist. Laagri viimaseks päevaks olin ma nii ülesehitatud, et mul ei olnud üldse mingisugust eksami paanikat, kuigi järgmisel päeval juba olid eksamid. Tundsin lihtsalt Jumala ligiolu ja seda, et võin Temas hingata!
Läksin siis eksamitele ja mõlemad läskid tõesti väga hästi, paremini kui üldse lootsin ja nii hästi, kui üldse minna saab. See oli lihtsalt täielik Jumala abi ja õnnistus! Juba eksamil olles oli nii suur rahu ja hingamine.

Sellel nädalal aga tabas mind tööl just selline olukord, kus rahu lihtsalt tahtis ära minna, sest alati ei ole kerge jääda positiivseks. Ma töötan kitarriõpetajana ja seega puutun iga õpilasega nädalas vähemalt 1-2 korda individuaalselt kokku ja juhtus olema, et esimest korda mind ajas tõesti närvi ühe õpilase suhtumine. Ma tundsin, kuidas ma oleks tahtnud ärrituda, aga täpselt sellel hetkel ma tundsin, kuidas üks tohutu rahu voolas minust üle ja ma kogesin, kuidas Jumal andis tarkust, mida öelda ja kuidas käituda, ning andis tohutu armastuse. Ja kuigi see tund oli emotsionaalselt väsitav ja väistavam kui kogu ülejäänud tööpäev kokku, ma lihtsalt tulin kodu poole ja tänasin Jumalat, sest Ta on meiega ka igapäevalus tööl, kui meid tabab väsimus ja ka siis kui oleme reipad. Kuid üldiselt ma olen nii väga tänulik, selle töö eest, mis Jumal mulle kinkinud on, sest inimestega tööötamine ja suhtlemine on lihtsalt nii tore! Ja kõik väljakutsed on koos Jumalaga nii põnevad!

Ja täna hommikul ärkasin ma üles ja avastasin, et mu hääl on vahepeal ära läinud. Kuid olin lubanud minna teenima Iru hooldekodusse koos Madisega. Pidime seal tegema muusikat ja tunnistama, kuid ma siis mõtlesin, et olgu, minust erilist lauljat  täna pole, aga ma tahan minna ja teenida ja ülistada ning tunnistada sellest, et Jumal on HEA! Mul oli tohutu tänu ja rahu südames ja siis ma mõtlesin, et helistan korra oma sõbrannale Tiinale ja ta oligi kohe nõus tulema laulma koos meiega. Seega me läksime kolmekesi ja kuna olime üsna ootamatus olukorras ja päris täpselt ei teadnud, mida teha. Siis me tundsime, kuidas Jumal kandis Vaimus ja pani kõik lood elama ja andis südamesse tunnistusi, mida jagada.

Jumal on nii hea!

Tänu,tänu,tänu....

Viimased päevad tunnen ma oma südames, kuidas seal on üks suur tänu,tänu ja veelkord tänu! :)
see ei tähenda, et poleks probleeme,raskusi, muresid jne. Vaid ma olen nii õnnelik, et ma olen näinud, kuidas Jumal on mind õpetanud,aidanud,õnnistanud,juhtinud, vastanud palvetele ja istutanud mu südamesse selle tänu! ma olen nii rõõmus selle üle,et viimase kuu jooksul on abiellunud mitmed väga kallid sõbrad, kellest mul on nii hea meel! ma olen tänulik, et viimane kuu võisin ma ka ise kihluda ja ma ei jõua Jumalat ära tänada oma kalli kihlatu- Madise eest! Kui ma temale ja sellele loole mõtlen, kuidas Jumal meid on juhtinud kokku ja kinnitanud, siis ei ole mul tõesti muud öelda, kui et see on näide sellest, kuidas Jumala teed on kõrgemad, kui on meie mõtted! ma võiks sellest siin pikemalt pajatada, kuid ma arvan, et praegu ei hakkaks pikale minema :)
Samuti ma olen nii tänulik, et Jumal on mind kinnitanud sellega, mis on minu kutsumus teenimises. ma lihtsalt olen aina rohkem mõistnud, kui võimas on Jumala ülistamine! See ei sõltu sellest, kes olen mina, see ei sõltu sellest, millised on olukorrad, see ei sõltu sellest, millised on mu tunded! Vaid see on tähelepanu suunamine ja oma pilgu pööramine Jeesusele ja ristile! Tõstes Tema nime kõrgeks kogu südamest! Siis me võime kogeda, kuidas me saame täidetud ja ülestõstetud. Isegi siis, kui inimlikult on raske olla rõõmus või tänulik. Kui me vaatame Jeesusel ja ristile, siis meie usk kasvab ja see tõesti kasvab ainult nii! oluline on iga päev jälgida seda, millega me ennast toidame. Mis on see, mis meid sütitab, mis on see, kuhu lähevad meie tunnid, mille juures on meie mõtted. Sellest sõltub, kas meie usk ja osadus Jeesusega kasvab või mitte! Ärme oota alati homset päeva, et anda end Jumalale üle! Anna parem kohe oma süda Jumalale! ma ei ütle, et see on kerge, kuid see on ainus tee, mis viib sihile, mis kingib tõelise ja väga põneva elu, mis annab meile kõik, mida me tõesti vajame! Jumal ei hooli ainult mingist väiksest osast meie südamest ja elust! Ta hoolib absoluudselt ja täielikult kogu sinu elust ja südamest! Seepärast Ta tahab, et su elu võiks olla külluslik tänu Tema õnnistusele, mis ei sõltu olukordadest ja inimlikest tunnetest! Ainult nii me suudame tõeliselt elada, armastada, rõõmustada,nutta,naerda, hingata! Ära lase seda võimalust käest! sul on üks elu, mis on nii kallihinnaline ja iga päev on nii väärtuslik. Iga päev on väärt elamist koos Jumalaga! Hea on käia koos Jumalaga, kui südames on veenudmus, et Ta armastab mind jäägitult ja tingimusteta!

Pole nüüd tükkaega kirjutanud. Vahepeal on ikka täitsa palju juhtunud. On olnud palju toredaid sünnipäevi, pulmasid, kontserte. Täna on aga selline mõnus vaikne päev. Tunnen, kuidas nii oluline on võtta vaikseid hetki kahekesi koos Jeesusega. See on nii hea! olen viimasel ajal eriliselt avastanud, kui motiveeriv ja kui julgustav on kuulata ja lugeda inimeste tunnistusi ja raamatuid, kuidas Jumal on kedagi juhtinud,õpetanud,aidanud ja õnnistanud. see paneb mõtlema, et kuidas mina praegu elan ja kas Jumal saab mind kasutada selle eesmärgi jaoks, mis tal on isiklikult minuga... aga nii põnev on koos Jumalaga elada ning oodata ja vaadata, kuidas Tema kõike juhib!

Mis on imed?

Vahel me ootame mingeid väga suuri imesid, mida silmaga näha! See pole muidugi paha, kuid tihti me alahindame oma elus neid võite, mis pole silmaga nii selgelt nähtavad või pole silmale üldse nähtavad. Ometi on tihtipeale sellised imed just tõeliselt suured ja vaimumaailmas väga suurte mägede nihkumised. Näiteks tihti võib olla ühe inimese süda nii kange, et kui see kangus hakkab kaduma, tähendab see ühe väga suure mäe nihkumist ja see nihkub ainult tänu usule Jeesusesse Kristusesse! See on vaid üks näide. Ma usun, et meil igaühel on südames toimunud suuri imesid, kui elame koos Jumalaga ja kuigi pole neid asju meil võimalik olnud silmaga näha, siis ometi on need ilmselgelt tugevalt kogetavad ja need tegurid ja muutused hakkavad päriselt muutma meie kogu elu, mis lõppude lõpuks on ka silmaga nähtav. Seega toimub kõik alles muutusest meie sisemuses, seejärel muutuvad asjad ka silmaga nähtavalt. Kuid kui sisemuses on juba midagigi muutunud, on see väga suur võit. Sellest kohast tuleb kindlasti edasi kasvamise suunas pürgida. Ma olen viimased aastat mõelnud, et kui keegi küsiks minult, mis oleks minu jaoks kõige suurem ime või üks ilusamaid asju, siis minu vastus oleks selline: minu arvates on kõige suurem ime see, kui kaks südant, mis on olnud eraldatud või riius, saavad lõpuks kokku ja andestavad üksteisele tingimusteta. Kui toimub tõeline vabanemine südametes, mis on tükkaega olnud kinni seotud ja kui reaalsuses hakkab tõeliselt elama ühtsus. Ma ei tea, mis saab veel ilusam küll olla. Ka Piibel räägib väga palju ühtsusest ja sellest, et selles peitub jõud. Näiteks kui kas või kaks inimest paluvad üksmeeles, hakkavad toimuma väga suured asjad ja need palved on vilja kandvad. Kuid seetõttu on ilmselt see koht ka üks põhilisemaid, milles kurat püüab saada oma osa ja tahab teha kõik, et kuskil ei saaks see toimida. Ometi on Jumala Vägi nii palju suurem, et kui me hoiame Tema sõnast ja tõotustest kinni, me ei pea jääma alla ega tohi leppida vähemaga! Ma näen, et olen  jõudnud praegu kohta, kus asjad, mille pärast olen üsna pikalt palunud, hakkavad saama vastuseid. Ma teadsin, et Jumal kuuleb neid palveid. Ometi ei näinud ma väga kaua erilist muutust või tükkaega isegi ei näinudki selginemist. Nii hakkasin ma nägema, kuidas Jumal vormis mu südant ja ma sain seista ainult sellel, mida enne olin koos Jumalaga õppinud. Ma ei suutnud vahepeal enam uskuda, et Jumal tõesti midagi selle asjaga teeb. Ma olin võimeline uskuma teistesse imedesse ja vastustesse, kuid mitte sellesse. See tundus juba olevat midagi liiga kauget ja kättesaamatut. Kuid tasapisi hakkas Jumal mulle näitama, kus mul tuleb oma usk rajada ja kuidas Teda usaldada, kui ei näe väga kaua muutust. Nüüd võin ma öelda, et ma näen väga suuri muutuseid juba ja ma ei oska teha muud, kui tänada Jeesust ja tunnistada sellest, et iga püsiv palve kannab vilja ja Jumalal on omad ajastused ja Ta näitab tihti, kui väärtuslikud on asjad, mida me ilmselt inimlikult peaks tavaliselt väga loomulikuks ja väikeseks.

Jumala armastus muudab elusid!

Täna õhtul just mõni hetk tagasi veendusin ma selles, et ainuüksi mõni minut Jumala läheduses ja osaduses Temaga kahekesi, võib muuta nii palju! Ja see on nii väärtuslik! Viimasel ajal olen nii palju võidelnud ajapuudusega ja väikse väsimusega sellest, kuid ma täna õhtul võtsin kätte sellise raamatu nagu "Hurtsik" ja kui ma ühe peatüki sellest raamatust jälle olin edasi lugenud, istusin ma vaikuses maha ja tundsin, kuidas Jumal andis mulle tunda oma armastust ja ma mõistsin, et ma pole ilmselt isegi väga väikest osa mõistnud sellest, kui palju Jumal mind armastab ja kui palju ta igaüht armastab! Ta ei oota kunagi hetke, mil Ta saaks meie üle kohut mõista, vaid Ta ootab igat hetke, et avaldada meile oma armastust! Ja kuidas Ta küll ootab, et me oma inimlikkuses ei süüdistaks kunagi ennast ega teisi, et Tal võiks olla meiega vahetu kontakt! See kõik on nii lihtne, kuid samas ühele inimesele siiski üks keerukamaid ülesandeid. Kuid üks minut koos oma Taevase Issiga, võib tõesti muuta nii palju ja see on nii väärtuslik. Ma kogesin, kuidas Jumal nii väga tahab meile näidata oma tõelist armastust meie vastu, mis on üle meie mõistuse ja üle inimliku armastuse! Ja see on nii päris! Tea, et Jumal armastab sind ja mõistab sind isegi rohkem, kui sa ise ennast mõista oskad!

Parim aeg Jumalale!

Olen viimasel ajal kogenud, et mul on vaja tõesti palju rohkem anda iga päev aega palveks. Mitte ainult õhtul, kui ma olen juba täiesti väsinud ja hommikul, kui peab juba uksest välja kiirustama. Vaid, et ma annaksin talle tõesti oma parima aja päevast! Muidugi ei tähenda palve ainult istumist vaikuses käed koos, see on ka siis, kui teen erinevaid asju, aga oma südames võin samal ajal ikka paluda Jumala poole. Kuid ma tundsin, et ma vajan palju enam seda aega, kui ma istun vaikselt oma palvekambris-ainult mina ja mu Taevane Issi! See on oluline, et Jumal saaks anda midagi enamat ja midagi uut, et Jumal saaks mind rohkem edasi viia ja et saaksin rohkem maha rahuneda.

Niisiis täna otsustasin hommikul võtta eelkõike palveks aega, kuigi kooli- ja tööasju oleks olnud teha küll ja küll. Kuid ma tundsin kohe, kuidas tohutu rõõm, rahu ja jõud täitsid mind kogu päeva jaoks niimoodi! Niisiis läksin päeval korra linna, et veidi koolis asju ajada, kuid bussis nägin ma midagi täiesti iseäralikku. Ma istusin veidi tagapool bussis, kuid eest tuli peale üks 90 aastane vana mees, kes hakkas pahandama kohe ühe väikese poisiga, kes oli ilmselt võib-olla kuskil 7 aastane ja tundus, et raske koolikotiga. Kuid see vana onuke hakkas poisiga pahanma, et ta talle kohta ei pakkunud, kuigi kõrval oli ka vaba iste olemas. Lõpuks mees lükkas poisi toolilt maha ja istus pingile. Kogu buss muidugi reageeris sellele ja tohutult pahandas vana mehega, ka mina oma südames väga pahandasin. Poisil õnneks midagi ei juhtunud, peale kohkumise ja ta pidigi maha minema. Mul oli poisist väga kahju. Kuid siis sõitsin bussis edasi, lugesin vahepeal raamatut ja see vahejuhtum hakkas juba ununema. Kuid peatus enne lõpp-peatust, jäi mu silm peatuma sellel vanal 90-aastasel papil ja ühtäkki tundsin ma kuidas Jumal ütles mulle: "Mirjam, mine selle vana mehe juurde ja ütle talle, et Mina armastan teda ja tahan muuta tema elu täielikult!" Ma puiklesin oma sees sellele vastu, mõtlesin, et kuidas ma lähen ja kuidas ma sellele mehele seda ütlen, kui ta just paarkümmend minutit tagasi nii ebaviisakalt ja lubamatult käitus. Kuid siis ma tundsin, kuidas ühe hetkega mind täitis tohutu Jumala armastus ja rahu. Ma läksin bussilt maha, see mees kõndis minu ees ja veidi veel puiklesin ikka enda sees. Kuid üks hetk ma lihtsalt tundsin, et kuidas ma küll võin sellises asjas kahelda ja põdeda, kui Jumal tahab jagada sellele mehele oma armastuse sõnumit. Niisiis läksingi selle mehe juurde, kui ta jäi korra kella vaatama. Astusin ta kõrvale ja küsisin, kas ma tohin korra segada. Ta lahkelt lubas ja ma ütlesin, et ma lihtsalt tundsin oma südames, et pean ütlema, et Jumal väga armastab teda ja et Ta tahab tema elu täielikult muuta!" Ja ma tundsin, et ma sain seda öelda Jumala armastuses. See mees hetkeks kohkus ja ta ütles, et ta on selleks juba liiga vana. Ma ütlesin, et ei ole, ja seda enam on tal põhjust uskuda, et Jumal tõesti armastab teda ja tahab tema elu muuta! Tema silmi katsid pisarad ja ta tänas mind, ning ütles, et ta ei unusta seda!
Ma ei tea, mis sellest mehest edasi sai või saab, aga minu südant täitis suur rõõm ja mu endagi silmi tulid pisarad, sest ma tundsin nii tugevalt meie Taevase Issi südant. Ja ma usun, et Jumal tegutseb selle mehega edasi, ma tõesti usun, et see mees saab päästetud, sest ma nägin, kuidas see teda puudutas ja see asi tuli mu südamesse täna nii kindlalt!

Nägin kohe, milline õnnistus on sellel, kui anda Jumalale parim aeg oma päevast ja kui suur õnnistus on sellel, kui olla Jumalale kuulekas, olgu asi kas suur või väike!