Vahel on nii, et elu keerdkäigud on täiesti teistsugused, kui meie ootame või arvame. Ometi on hea teada, et juhuseid pole olemas. On Jumal, kes minu elu juhib. Tunnen selle üle nii suurt rõõmu!
Pole ammu siia kirjutanud. Ilmselt on mu enda sees liiga palju juhtunud. Ma arvan, et tunduvalt rohkem, kui esmapilgul silmaga näeb. Kuid ilmselt, kui sisemine inimene uueneb ja muutub, on ka välimuses võimalik seda märgata. Selle aja sisse on mahtunud kurbus,rõõm, pettumus, lootusetus,kibedus, usk,uskmatus, hüljatuse tunne, armastuse kogemine, üksindus, vaikus kui ka kõige suurem lärm. Seega-väga palju!
Selle kõigega oli esialgu raske peale hakta. Kus on, sinna ju ikka tuleb juurde. Nii hakkas ka mu ellu tulema aina rohkem ootamatusi. Esialgu arvasin päris pikka aega, et siit ma ei oska enam midagi teha. Mina, kes olen harjunud mõtlema suhteliselt positiivselt, suutsin selle täiesti ära kaotada ja sellise mõtlemise välistada. Tundus, et olen kõike proovinud, aga miski ei toimi. Siis aga saingi aru, et see on alles koht liikuma hakkamiseks, kus mul pole mujale vaadata, kui Jumalale, ning sirutada Tema poole oma kaks tühja kätt ja segaduses süda.
Välises mõttes ja kooli mõttes ning kõige sellega seonduvas on mul väga hästi läinud. Pole öelda ühtegi halba sõna ja ma tean selle juures, et see on suur Jumala arm ja üleloomulik õnnistus, mille eest olen väga tänulik!
Ütleme nii, et see viimane aasta on mu jaoks olnud aeg, kus on kõigutatud kõike, mida on võimalik ja olen näinud, mis minu seest välja tuleb ja näen, kuidas ma reaalselt millegagi toime tulen või ei tule. Olen õppinud palju ennast tundma ja ütlen ausalt, seal on palju mitte positiivset välja tulnud, kuid ka head. Ning seda olen ma näinud sellepärast, et olen kogenud, kuidas Jumal armastab mind täpselt nii nagu ma olen. Täpselt nende möödapanekute,rõõmude,murede, unistuste, kahtluste,hirmude ja lootustega. Ma ei pea kandma kellegi teise maski enda ees, vaid võin olla see, kes ma olen ning see on nii hea!