Nonii nonii. Vahepeal käisin ma nüüd ära Norras. Ja vahepeal sain ma jälle aasta vanemaks. Järelikult on piisavalt palju vahepeal muutunud, et siia jälle midagi kirjutada. :)See reis oli minu jaoks aeg, kus ma õppisin ennast ise rohkem tundma, õppisin tundma üksteise teenimist, õppisin tundma Jumalat ja nägin, et Jumal kuuleb palveid!
Mis puudutab mind ennast, siis ma sain selle reisu jooksul aru, et ma pean veel väga palju ennast tundma õppima. Ma kogesin, kuidas see oli väga hea kasvatusaeg mulle, kus ei olnud pidevalt kõik mugav ja kerge. Tuli palju mugavusest välja astuda. Me ööbisime suurema osa ajast telkides, kus öösiti polnud sugugi soe. Me käisime mägedes ronimas, kus ma kukkusin oma vasaku jala peale niimoodi, et mäest alla tulla pärast oli mul üksi võimatu, sest mõnda aega oli mul üldse raske püsti saada. Iga hommik oli kiire äratus, siis õues priimuse peal söögi valmistamine, kiirelt asjad kokku, autosse ja jälle uute paikade otsimine ja vaatamine. Seega mugavusest oli asi kaugel :)
Mõned viimased ööbimiskohad muidugi olid juba soojas ja majades. Siis oskas kohe hinnata seda, kui toas on olemas pliit, kus süüa teha, kui öösel on soe magada ja kui on ruumi liikuda ja võimalus käia sooja dushi all. Ja loomulikult loomulikult oli lihtsalt Norra loodus lummav. See kõik on nagu muinasjutt seal. Ühe väikse inimese jaoks on see nii hoomamatu, et võtab sõnatuks. Ja kui ma neid hiiglaslikke mägesid vaatasin ja seal ronisin ja kui ma vaatasin ookeanile, mõtlesin ma ainult üht: See kõik on minu Isa tehtud ja Ta on minu loonud, kes olen selle kõrval nii väike ja Ta armastab mind nii-nii palju! Ta armastab meid inimesi nii-nii palju ja on usaldanud kogu loodu meile alluma. Mida me siis sellega teeme?
Mäe all olles, tundus see nii suur ja sisimas oli võimatuse tunne, aga kui lõpuks sinna otsa jõudsime oli täiesti rahulik ja kõigest ülevaade. Justkui muust maailmast lõigatud tunne.
Tihti on ka meie muredega niimoodi. Need on meie peas nii suured, et tunduvad ületamatud, aga järsku tuleb lahendus ja see pole üldse nii raske ning sees on rahu ja rõõm.
Selle reisu jooksul ma kogesin ka, et ma sain tagasi täielikult selle hingamise, mida ma enne reisu olin palju palunud ja see hakkass juba enne ka tagasi tulema, aga see reis muutis mind seespidiselt rohkem, kui ma arvata oskasin. See hingamine, mis Jumal mulle andis on siiani ka Eestis olles ja see on midagi nii võimast, mida ma pole eales veel kogenud. Ma olen tõeliselt õnnelik selle üle!
Loomulikult on koju tulles juba maili postkast täis kirju ja tahavad tulla peale kohustused ja kuna on sügis tulemas, siis on vaja palju asju ajada, aga see hingamine ja rahu mu sees ei kao mitte kuhugi ka selle keskel!
Ka Jumal on meid kutsunud käima vabaduses ja teenima üksteist armastusega, mille Tema annab. See on tegelikult kogu meie elu võti, et meil võiks olla rõõm Issandas, mis on meie tugevus ja jõud. Nii me võimegi toetuda Jumalale ja mitte ise proovida kanda oma koormaid, vaid meil on võimalus anda need koormad Jumala hoolde! Ja see on midagi võimast!
Peale selle kinkis Jumal meile kõikidel päevadel super ilusa päikselise ilma, mis pole Norrale sugugi omane. Ja kui me olime vahepeal ka täiesti ära eksinud ja lootust kaotamas, tuli alati täiesti imeline lahendus ja Jumal oli meiega igal sammul ja seda õnnistust oli nii võimas kogeda! See kinnitas mind, et Jumal kuuleb palveid! Nii suuremaid kui väiksemaid. Ta hoolib meie igast päevast, sest Tema on selle meile kinkinud ja Ta ei karda meid õnnistada, kui me oleme koos Temaga ja otsime Teda! Ta soovib nii sulle kui mulle just parimat! Meie iga ühe elu on loodud Tema poolt ja Tema jaoks ja igal elul on väga sügav mõte!
