Viimasel ajal olen ma tihti pidanud enda käest küsima, kas ma annan alla või usaldan Jumalat? Praegused ajad on karmid ja lihtne oleks jääda olukordadele alla, aga kas selleks on Jumal meid kutsunud, kas selleks on Ta meid loonud? vastus on lihtne, see on ei! Jumal tahab meid kasvatada tugevamaks ja selle kasvatustöö ajal ei pea me olema masendunud ega depressioonis, vaid me võime pidada seda kasvatust rõõmuks. Me lausa ei tohi olla depressioonis. See pole Jumala laste jaoks mõeldud. Meie taevane Isa ei taha mitte kunagi seda meile, see saab tekkida ainult siis kui me vaatame olukordadele. Meie suureks eesõiguseks ja rõõmuks on aga see, et me võime vaadata Jumalale! Mis saab veel parem olla??? Eile hommikul ärgates olin ma füüsiliselt väga nõrk ja raske oli olla, sest terve öö oli mul kohutavalt halb olla. See oli jube, ma sain kõigest kaks tundi magada, tänu sellele kui ütlesin lihtsalt Taevasele Isale, aita mind, siis ma saan abi. Hommikul ärgates oli mu hääl kadunud ja palavik kõrge, aga mul oli ees kaks teenistust Trepikojaga ülistust teha. Ma hakkasin mõttes alla andma, kui äkki kerkis mu peas küsimus, Mirjam, kas sa annad tõesti alla või vaatad Jumalale? Ma ei saanud lihtsalt kuidagi enda peale loota ja see oli ju ebamugav. Siis järsku ühe hetkega ma sain rõõmuga täidetud ja vastus oli käes, ma usaldan Jumalat! Ja mu hääl tuli hetkega tagasi. Kuigi raske ja nõrk oli olla, siis Jumal lihtsalt andis üleloomuliku jõu!
Meie eludes on pidevalt olukordi, kus me võiks langeda masendusse ja mõelda, et me ei suuda seda teha, aga see ei ole koht alla andmiseks, vaid see on koht, kus Jumalat usaldada ja tuua Temale tõeline ülistus!
