Mis siis ikkagi loeb?

Päris tihti on paljudes kristlikes ülistuslauludes lause "Jumal, Sa oled mulle kõik!"Me tihti laulame seda, kaasaarvatud mina ja ma usun, et see on olnud ka siiras soov, kuid viimasel ajal olen ma jõudnud oma elus sinna, kus Jumal küsib mu käest: "Mirjam, kas Ma olen ikka su jaoks KÕIK?" Mis see siis tegelikult reaalselt tähendab? See tähendab ju tegelt seda, et mitte kui midagi ei saa olla mulle olulisem kui Jumal. Nii see ju on ka. Aga kui reaalselt asjad kaovad minu käest ära, mis tegelikult on ikkagi mulle ju olulised, siis kas ma see hetk tänan Jumalat või hakkan end haletsema või siiis hoopis tagatipuks kibestun. Inimene ju ikkagi tahab oma alateadvuses pidevalt oma elu kontrollida. Ma näen kui palju ma kukun ise läbi. Kui palju ma tean teooriat ja kui nõrk õpilane olen ma praktikas. Samas ma näen ka seda, kuidas Jumal mind nii armastab ja Ta reaalselt soovib, et mu elu oleks täisväärtuslik ja Ta tahab asjad ise mu elus korda sättida. Mitte nii, et ma ise neid ka veidi sätin ja kohandan oma nägemise järgi. Ma tunnen, kuidas ma olen Jumala usalduse koolis. Suuremal moel kui kunagi varem. Ma näen, kuidas iga hetk on Jumala arm ja ma näen kuidas mul pole mitte midagi, kuid samas on mul kõik, sest mul on Jumal! Tema on tegemas puhastust nii minu elus, kui ma usun, et ka sinu elus. Et jääksid alles need asjad, mis on Tema tahtes ja kaoksid need, mis pole. Et mu süda saaks puhtamaks ja kõik muu, mis seda rikkuda tahab kaoks. Ja ma näen kuidas Ta tõesti kannab. Ka olukorras, kus ma ise tõesti ei jaksa enam sammu ka astuda oma inimlikust jõust. See on nii hea, kuid inimlikult pole see üldse tore. Kuid Jumal tahab nii sind kui mind veel enam enda sarnaseks vormida ja tahab muuta su elu täisväärtuslikuks ja see on hetk ning kool, millest tuleb läbi minna ja mis on väärt seda! Ükskõik, kui raske või võimatu see meie enda silmade läbi poleks. Loeb see, kui me peame vastu, sest on ainult üks tee, mis on küll kitsas, kuid mis on ainus elutee!

Praegu on aeg, kus ma tahaks lihtsalt vaikida. Ja kuulata.
Ma tean, et mitte midagi pole mu enda käes ja ma ei tea iseeneses lahendusi ja vastuseid. Kuid ma tean, kellele ma toetun.
Ma arvan, et igaüks meist on mõelnud, miks elus tulevad asjad, mis on nii mahakiskuvad ja kurvaks tegevad, asjad, kus me mõtleme, et need ei meeldi meile. Paljud asjad muutuvad ja tihti tundub, et see muutus ei too midagi head.
Tegelikkuses aga toob. Ma usun, et mitte midagi pole niisama ja et juhuseid pole olemas. Ma usun, et ma kuulun Jumalale ja Ta tahab, et ma seda praktilises elus veel enam kuuluks. Seega ma tunnen, kuidas minu usaldus on proovilepanekul. Täna hommik, kui ma istusin kirikus, jõudis mulle järsku kohale, miks asjad kõik tunduvad nii rasked ja inimlikult lahtised. Need on selleks, et asjad saaksid hoopis veel selgemaks ja kindlamaks. Selleks on vaja teha inimlikult võib-olla raskeid samme, kuid need on seda väärt. Sest siis muutun ma ise ja muutuvad asjad ja otsused mu elus veel kindlamaks kui varem.
Ja kui ma muud ei oska öelda praegu, siis ma tean, et ma võin öelda:
Jeesus Kristus on elav ka veel täna ja Tema on kuningate kuningas ning Tema käes on kogu võim ja kõik ajad. Ning nii minu kui sinu elud, mis on Talle olulisemad kui kuld!!! Lase tal ennast juhtida! Ta hoolib sinust!

Vabadus!

Vabadus!
See on üks parimaid varandusi elus, mida võib üks inimene omada. Aga see ei tähenda seda, et teen mis tahan ja kuidas tahan. Loomulikult on ju igal ühel valiku-,otsustamis- ja sõnavabadus, aga tegelikkuses on ju küsimus selles, kas sa nende otsustega valid oma elule õnnistuse, mis toob tõelise vabaduse või valid vastupidise tee, mis võib pealtnäha olla vabadus.
Kui me aga vaatame tänapäeva ühiskonda, siis see on väliselt väga vaba või pigem siis vabameelne. Tõeline demokraatlikkuse tunnus. Inimestel võib olla vabameelsus nii inimsuhetes, kui vaimuelus. See tundub ju tõesti väga vabastav, kui esmapilgul vaadata. Tegelikkuses viib see aga tõelise sisemise inimese kinnisidumiseni ja on vabaduse tunde vastand.
Seega, kas siis tänapäeval on võimalik tunda enda sees tõelist vabadust?
Selle aasta augustikuu ühel õhtul,istusin ma rõdule ja lugesin Piiblit. Ma vaatasin inimesi, kes möödusid ja olin vaikselt palves. Mõeldes ja olles täiesti niisama. Ühel hetkel sain ma aga aru, et kogu võtmeküsimus minu jaoks sellel hetkel oligi leida tõeline hingamine koos Jumalaga elades ja mis ongi tõeline vabadus. Ma palusin seda ja sain kohe kinnitust. Veidi hiljem sõitsime sõpradega Norra nädalaks puhkama ja mägedesse ronima. See oli super aeg, kus ma sain enda sisse vaadata ja olla Jumala ees täpselt sellisena nagu ma olen. Sealt reisilt tagasi tulles aga oli mu sisemus täiesti muutunud. Ma kogesin tõelist hingamist, mis on nii vabastav. See on kõige parem tunne, mida ma eales olen kogenud. Nüüd on juba kuu aega aga olnud väga kiire aeg. Kõik asjad tahavad minna rohkem kui üle pea ja küsimusi ning pinget tahetakse peale panna igalt poolt. Ma mõtlesin vahepeal, et kuidas ma üldse püsti jään. Aga kõige imelisem on see, et see sama vabastav hingamine on mu sees endiselt ja veel tugevam kui kunagi varem, sest see on Jumala poolt antud. See on nii tõeline vabadus ja tänu sellele olen ma veel enam veendunud, et hingama õppimine on eluks hädavajalik. Seega pole tähtis millised on ajad, oluline on see, mis on tõeliselt mu sees ja südames!