Nagu näha on väljas ilmselgelt kevad. Linnud laulavad, päike paistab enamjaolt ja kõik tärkab. Viimane aeg olen aina enam kogenud seda, kuidas Jumal teeb nii palju ilusat. Tihti me ootame mingeid suuri asju, aga tuleb õppida nägema ka igat väiksemat asja.
Mitte miski pole tähtsusetu. Viimane kuu on olnud tohutu tempo tegelikult peal. Ainult eksamid ja kool. Kohati tundub, et millal küll sellel lõpp tuleb, aga tegelikult kohe-kohe tulebki. Üks suur eluetapp saab läbitud ja järgnev algamas. Mitu nädalat tagasi tundsin nii tugevalt, kuidas Jumal kinnitas mind ühe lihtsa lausega. „Sul on tõesti lootust!“ See hetk ma teadsin, et ma ei vajagi rohkemat. Tegelikult on see tõotus meile iga päev reaalne, kui elame koos Jumalaga.
Tihti on kergem anda alla või leppida kesisega. Kuid Jumal tahab anda midagi enamat ja me oleme kutsutud saavutama oma elus võitu koos Temaga! Seda on kerge rääkida headel aegadel, aga kui hakkab raskemaks minema, mis siis saab? Ma usun, et igal inimesel on aegu, kus katsutakse rohkem läbi. Justkui nagu oleks mingi pressi all. Just seda ma olen tundnud viimase aasta jooksul. Kuid selle all olles saab ilmsiks see, kes ma tegelikult olen ja kust ma siis abi otsin. Ometi kehtib ka täna tõotus, et Jumal laseb tulla kõigel kasuks, kui me Teda armastame! Seda tunnen ma ka täna. Isegi kui on palju teadmatust, siis ma tunnen, kuidas viimane aasta on nii palju õpetanud ja juurde andnud ja ma ei vahetaksseda millegi vastu.
Ma olen harjunud elama üsna kindlat elu. Nii et ma enam-vähem tean, kuidas mu elu kulgeb. Aasta tag
asi oli mul pilt selge enamus põhi eluvaldkondades, mis mu elust saab ja kus suunas kulgen. Ma õppisin, koolis oli super hästi. Mu suhted olid paigas ja parimas korras. Teenimistöö oli tihe. Südames oli rahu. Tundus, et kõik on väga fain. Sügisest alates aga hakkas minu elus tugev raputus. See hakkas mulle aina vähem meeldima. Täna aga näen ma, et see oli ilmselgelt vajalik. Kuigi valus ka. Paraku pole kasvamist ilma muutusteta ja muutusi ilma valuta. Täna ei ole mul eriti aimu, kus suunas ma täpselt liikuma hakkan, kuigi näen, et Jumal on praegu seda kõike mulle samm haaval näitamas. Nägin, et mu elu oli vahepeal mu enda poolt nii paigas, et ega Jumal poleks saanud ka seal enam korrektuure teha :) Kuigi eks see, kui meil on asjad paigas, on ka Jumala õnnistus. Elus on erinevad ajad. Kuid nii hea on vaadata ja oodata, mis Jumal teeb. Hetkel aga näen, kuidas Jumal on eriliselt tööd tegemas veel mu koolis, mida praegu lõpetan ja näen seda ka juba oma loodetavas tulevases koolis.
Aga minu suurim rõõm on see, et ma võin iga päev põnevusega oodata, mida Jumal teeb..ja teate mis? Ta tõesti teeb kõik ilusaks! Olen kuulanud viimane aeg palju Rebecca St Jamesi lugu „You make everything beautiful“ ja seda ma tõesti tunnen..isegi kui ma ei tea kõiki vastuseid. Ma tean, et kõik on Tema käes ja Tema võib muuta olukordi ja tuua igast olukorrast parima välja.
„Ma suudan kõik Tema läbi, Kes teeb mind vägevaks!“ Fl. 4:13.
Eelmist postitust jätkates...ma olen veendunud viimase nädalaga, et Jumal teeb tõesti kõik ilusaks!! Täitsa uskumatu, kuidas võivad muutmatutena näivad olukorrad muutuda üleöö ja just siis, kui ma olen kohe-kohe otsustand neile selja pöörata. Jumal on kutsunud meid olema enam kui võitjad! Võib-olla mõne aja edasi minnes oskan siia palju täpsemalt kirjutada ühe tunnistuse, mis on kahtlemata mu viimase aasta ime. Kuigi raskusi on kah, aga ma tean, et Jumal avab uksed, kui me koputame ja Tema juhib meie teerada. Mida on meil siis karta???
