Kevad käes...

Ja tundub, et kevad ongi käes. See nädalavahetus oli kiire, aga igati tore. Reede õhtul olime Trepikojaga Oleviste noorteõhtul ja laupäeval Upstair`s nightil. Hea oli kogeda seal teenides, et Jumala rahu on üle kõigest. Ükskõik, kas mul on hea olla või mitte. Vahet pole, kui emotsioonitu tunne isegi võib vahepeal olla, siis lihtsalt Jumala ees vaikseks jäädes ja palves olles täidab Tema oma rahuga ja Tema ei anna nii nagu maailm annab. Jumala tõotused kehtivad eile, täna ja igavesti! Terve laupäeva jooksul olin ma nii õnnelik, et sain olla ühe uue hindamatult toreda sõbraga koos, kelleks on Briti! Tema on tõeline särav Pärl!
Täna aga otsustasin ma veidi aja maha võtta ja valmistuda rohkem homseks ürituseks koolis, kus teeme ka Trepikojaga musa. Aga istusin hommikul diivani peale ja avastasin ühtäkki, et ei peagi täna üksi olema. Jumal oskas mu tänase päeva juba hästi ära planeerida :) Nii tore päev oli. Ja Jumal oli tõeliselt ligi ja julgustas, isegi kui mul hommikul ärgates oli tunne, et mul pole julgust ega energiat üldse. Aga tänu Jumalale, et kui mina olen kaotanud oma jõu, siis saabki ilmsiks Tema vägi!!!

Kui katkeb elu habras niit..

Kui katkeb elu habras niit,
Ma lähen sinna kus on valgus
Saab tõeks mu igatsetud ootus
Kui katkeb elu habras niit

Kui katkeb elu habras niit
Ma suundun maale, kus on rahu
Ei pisaraid ei mingeid vaevu
Kui katkeb elu habras niit

Kui katkeb elu habras niit
Ma jätan maha maised vaevad
Läen lennates siit ära taeva
Kui katkeb elu habras niit
Kui katkeb elu habras niit...

Need on ühe laulu kirjeldamatult ilusad sõnad. Ja see on laul, mis on minu sees helisenud juba kolm päeva. Nimelt suure reede pärastlõunal lahkus minu kallis vanaema Hermine Nõlvak igavikku. Ta oli mulle tohutult kallis ja väga suur eeskuju. Ta elu ei olnud kerge, aga see kui auline oli Tema lahkumine Jumala juurde, oli nii ilus. See oli minu jaoks üks ilusamaid kogemusi ja samas eks inimlikult-valus ka. Siiski, see rõõm, et Ta pääses sinna on veelgi suurem. Ma reede õhtul, kui Ta juba viidi kodust ära, istusin ta tühja voodi peale ja mõtlesin, et just ta hingas ja nüüd ongi ta Jeesuse juures, kus pole valu ega pisaraid. Ja see, mida ma seal voodi juures kogesin, oli nii suur rahu, Issanda inglid olid veel seal, ma nii kogesin seda ja Jumala lähedus oli nii suur sellel hetkel seal toas. Võiks arvata, et inimese surm on tohutult jube hetk, aga kui inimene läheb Jumala juurde, on see kõige ilusam hetk üleüldse!!! See oli esimene kord, kui nii lähedalt sain seda ise kogeda. See, et vanaema läks Jumala juurde oli nii tuntav. Vanaema lahkus täpselt siis kui olime lõpetanud Meie Isa palve ja öelnud Aamen. Täpselt suurel reedel ja sama kella paiku, mil Jeesus kunagi ristil. Ja see tuba oli täis Jumala rahu ja lähedust ja Issanda ingelid. Vahetult enne sain ma unenäo, kus vanaema tõusis püsti ja ütles: "Ma olen nüüd terve ja saan taas liikuda". Ta oli nii noor ja ilus seal ja naeratas. See oli nii auline. Ja see unenägu jäi mind saatma, kuni sain teada, et vanaema lahkuski nüüd igavikku. Need ülestõusmispühad on kindlasti minu kõige erilisemad, mis siiani olnud on. Tänu Jumalale! Ja üks päev kui ma Taevasse lähen, siis ma kohtan seal taaskord teda, kus ei lahuta meid enam mitte miski. Milline rõõm meid küll ees ootab, kui oleme oma elud andnud Jumalale! Kohtume Taevas, kallis Vanaema...