Nõtruses saab vägi täielikuks

Nõtruses saab vägi täielikuks...just sellel nädalal see taaskord kõnetas mind nii tugevalt.

Käes on veebruar ja möödas on eskamisessioon, väike vaheaeg koolist, kuid tööl pidi ikka käima ja nüüd hakkas uus semester. Olen Jumalale väga tänulik, sest viimane semester läks väga hästi ja ainult Jumala abiga. Detsembris küll püüdsin enamus arvestused ära teha koolis, kuid jaanuari algusesse, järjest päevadele, jäid just kaks olulisemat eksamit: muusikaajalugu ja eriala (ehk kitarrieksam). Peale pühi ja aastavahetust on muidugi alati raske end kokku võtta ja muusikaajalugu nõuab väga palju tuupimist ning eriala nõuab eriti palju energiat just eksamil ning see nõuab ka psühholoogilist valmisolekut.

Oleviste noorte talvelaager Häädemeestel

Kuid peale aastavahetust algas kohe Oleviste noorte talvelaager ja olin lubanud seal ülistuses kaasa teenida, ning soovisin üldse olla olemas. Kuid kui ma sain teada oma eksamite kuupäevad, siis muutusin ma mõtlikuks, sest need mõlemad eksamid, millest enne rääkisin osutusid olema täpselt järgmistel päevadel, peale laagri lõppu. Samuti olin ma üsna külmetund ja mõtlesin, et leiaks päris palju loogilisi põhjuseid, miks ei ole mõttekas minna laagrisse. Samuti ei oleks ülistuses mitte midagi ära jäänud, kui ma oleksin ostustanud jääda koju õppima ja välja puhkama. Seega ma kaaulsin ja kaalusin kuni tuli selle päeva hommik, kui pidin korra minema eriala tundi enne eksamit ja samal päeval oli ka sõit laagrisse. Hommikul oli üsna nõder just olla, jube nohu ja väsimus, kuid ma pakkisin koti kokku ja läksin kooli ning ka seal veel mõtlesin, et äkki oleks tark ikka minna koju tagasi. Kuid ma tundsin, et see pole õige. Mu südamesse kerkis mõte, et kui ma olen öelnud Jumalale: "ma tahan Sind alati teenida ja kiita, olenemata tunnetest ja olukordadest!" Siis ma tahan ka sellest kinni pidada. Loomulikult on olukordi, kus on vaja aeg maha võtta, aga siis me saame sellest ka aru, et see hetk on käes. Sellel juhul tundsin, et mis mõtet on sellised lubadusi anda Jumalale ja selliseid sõnu üleüldse öelda, kui tegelikult valin ma ise ajad, millal mul on mugav teenida ja millal on mul endal piisavalt hea ja turvaline olla.


Seega, läksin ma laagrisse ja ma tõesti ei kahetse seda. Kuigi seal olles tuli vahepeal väsimus ja oli raske keskenduda õppimisele, sest selleks pidin ikka jõuga aega võtma ja tahtsin samal ajal kogu südamega teenida, tundsin ma igal õhtul teenistusel ülistades, et Jumal täitis oma Püha Vaimuga ja andis rahu ning rõõmu ja Ta andis kogeda just seda, et nõtruses saab vägi täielikuks. Tundsin ka seda, kuidas Jumal töötas mu südamega ja pehmendas neid kohti, mis vajasid pehmendamist. Laagri viimaseks päevaks olin ma nii ülesehitatud, et mul ei olnud üldse mingisugust eksami paanikat, kuigi järgmisel päeval juba olid eksamid. Tundsin lihtsalt Jumala ligiolu ja seda, et võin Temas hingata!
Läksin siis eksamitele ja mõlemad läskid tõesti väga hästi, paremini kui üldse lootsin ja nii hästi, kui üldse minna saab. See oli lihtsalt täielik Jumala abi ja õnnistus! Juba eksamil olles oli nii suur rahu ja hingamine.

Sellel nädalal aga tabas mind tööl just selline olukord, kus rahu lihtsalt tahtis ära minna, sest alati ei ole kerge jääda positiivseks. Ma töötan kitarriõpetajana ja seega puutun iga õpilasega nädalas vähemalt 1-2 korda individuaalselt kokku ja juhtus olema, et esimest korda mind ajas tõesti närvi ühe õpilase suhtumine. Ma tundsin, kuidas ma oleks tahtnud ärrituda, aga täpselt sellel hetkel ma tundsin, kuidas üks tohutu rahu voolas minust üle ja ma kogesin, kuidas Jumal andis tarkust, mida öelda ja kuidas käituda, ning andis tohutu armastuse. Ja kuigi see tund oli emotsionaalselt väsitav ja väistavam kui kogu ülejäänud tööpäev kokku, ma lihtsalt tulin kodu poole ja tänasin Jumalat, sest Ta on meiega ka igapäevalus tööl, kui meid tabab väsimus ja ka siis kui oleme reipad. Kuid üldiselt ma olen nii väga tänulik, selle töö eest, mis Jumal mulle kinkinud on, sest inimestega tööötamine ja suhtlemine on lihtsalt nii tore! Ja kõik väljakutsed on koos Jumalaga nii põnevad!

Ja täna hommikul ärkasin ma üles ja avastasin, et mu hääl on vahepeal ära läinud. Kuid olin lubanud minna teenima Iru hooldekodusse koos Madisega. Pidime seal tegema muusikat ja tunnistama, kuid ma siis mõtlesin, et olgu, minust erilist lauljat  täna pole, aga ma tahan minna ja teenida ja ülistada ning tunnistada sellest, et Jumal on HEA! Mul oli tohutu tänu ja rahu südames ja siis ma mõtlesin, et helistan korra oma sõbrannale Tiinale ja ta oligi kohe nõus tulema laulma koos meiega. Seega me läksime kolmekesi ja kuna olime üsna ootamatus olukorras ja päris täpselt ei teadnud, mida teha. Siis me tundsime, kuidas Jumal kandis Vaimus ja pani kõik lood elama ja andis südamesse tunnistusi, mida jagada.

Jumal on nii hea!