Olen viimasel ajal mõelnud kurbusega sellele, kui vähesega me inimestena lepime...
Nii põnev on igale poole ümberringi vaadata, nii palju on kirevat ja põnevat, mis panevad meid vaatama ühele poole ja siis teisele poole jne. Lõpuks vaatame igale poole ja oleme väga "laia silmaringiga", aga unustame vaadata.... - Jeesusele. Võib-olla küll teoreetiliselt, aga mis see päriselt tähendab? Ilmselt ikka seda, et kõigepealt vaatad Jeesusele ja siis välistub juba väga palju suundi, kuhu poole sa siis enam ei vaata, sest see teeks sind katki, tühjaks, viiks eesmärgist kaugemale, kaotaks aega ja kaotaks usku.
Aga kui kaua Jeesus ootab meid iga päev, aga meil pole parajasti aega? Ma ei tea, kui kaua kestaks suhe, kus üks pool pidevalt ootab teisega kohtumist, aga teine kiirustab igale poole mujale ja ütleb, et hiljem-hiljem...,aga siis unustab võib-olla õhtuks üldse ära, et pidi ühendust võtma. Ilmselt oleks see päris valus, või mis? Ometi usun ma, et selline näide tavalisest päevast ja Jumalaga osadusest ei ole kellelegi päris võõras. Ilmselt isegi valusalt tuttav. Ja siis me imestame, kus on usk, kus on armastus, kus on rõõm? Ja miks me lihtsalt lepime kesisega? Jumalal on nii palju anda meile, nii palju öelda!
Viimasel nädalal, kui olen palveks aega võtnud, on mu südamesse tulnud mitu inimest, kes on Jumalale selja pööranud. Ja ma teadsin, et pean neile kirjutama. Endalegi ootamatult tundsin selleks tohutut sundi, sest olgu, mis siin vahepeal on, lõppkokkuvõttes on meie ees kas ELU või SURM ja see on reaalsus. Ja miks lasta käest elu, mis võiks olla päriselt elav, mis võiks olla oma enda Loojaga koos käies, kes sind tegelikult kõige paremini tunneb. Milleks vahetada see välja lühiajalise naudingute tagaajamise vastu, mis me väga hästi teame, pole kunagi ühele inimesele piisav. Milleks käia kõik see suur ring läbi, kui sul on just praegu võimalik paluda Jumala abi ja päästet. Milleks öelda Jumalale..sorri, mul pole praegu aega Su jaoks? Öelda kogu maailma Loojale...ära sega, räägime ehk teine kord, kui tuled paremal ajal? Vaatame üle, kuhu suunas meie sammud lähevad, on ainult kaks varianti! Vahepealset ei ole.
Kuulsin see nädal head lauset: "me inimestena mõtleme, et me peame palvetama ja aega võtma, aga tegelikkuses ju ei pea, see on meie tohutu võimalus, mida me inimestena lihtsalt alahindame ja vaatame, kui ajakaotusele meie ajagraafikus." Ma arvan, et kui me nii suhtume, siis on asi kurb ja viljatu, miks me lepime sellega, kui meil on elav Jumal, kellel on nii palju enamat meile anda ja öelda!
Ta tõusis üles, selleks, et meil võiks olla ELU ja seda ülirohkesti! Et meil võiks olla igavene elu...mitte selleks, et me üks kord aastas saaks mune värvida ja rääkida jänestest ja tibudest. :)
