Olen viimasel ajal kogenud, et mul on vaja tõesti palju rohkem anda iga päev aega palveks. Mitte ainult õhtul, kui ma olen juba täiesti väsinud ja hommikul, kui peab juba uksest välja kiirustama. Vaid, et ma annaksin talle tõesti oma parima aja päevast! Muidugi ei tähenda palve ainult istumist vaikuses käed koos, see on ka siis, kui teen erinevaid asju, aga oma südames võin samal ajal ikka paluda Jumala poole. Kuid ma tundsin, et ma vajan palju enam seda aega, kui ma istun vaikselt oma palvekambris-ainult mina ja mu Taevane Issi! See on oluline, et Jumal saaks anda midagi enamat ja midagi uut, et Jumal saaks mind rohkem edasi viia ja et saaksin rohkem maha rahuneda.Niisiis täna otsustasin hommikul võtta eelkõike palveks aega, kuigi kooli- ja tööasju oleks olnud teha küll ja küll. Kuid ma tundsin kohe, kuidas tohutu rõõm, rahu ja jõud täitsid mind kogu päeva jaoks niimoodi! Niisiis läksin päeval korra linna, et veidi koolis asju ajada, kuid bussis nägin ma midagi täiesti iseäralikku. Ma istusin veidi tagapool bussis, kuid eest tuli peale üks 90 aastane vana mees, kes hakkas pahandama kohe ühe väikese poisiga, kes oli ilmselt võib-olla kuskil 7 aastane ja tundus, et raske koolikotiga. Kuid see vana onuke hakkas poisiga pahanma, et ta talle kohta ei pakkunud, kuigi kõrval oli ka vaba iste olemas. Lõpuks mees lükkas poisi toolilt maha ja istus pingile. Kogu buss muidugi reageeris sellele ja tohutult pahandas vana mehega, ka mina oma südames väga pahandasin. Poisil õnneks midagi ei juhtunud, peale kohkumise ja ta pidigi maha minema. Mul oli poisist väga kahju. Kuid siis sõitsin bussis edasi, lugesin vahepeal raamatut ja see vahejuhtum hakkas juba ununema. Kuid peatus enne lõpp-peatust, jäi mu silm peatuma sellel vanal 90-aastasel papil ja ühtäkki tundsin ma kuidas Jumal ütles mulle: "Mirjam, mine selle vana mehe juurde ja ütle talle, et Mina armastan teda ja tahan muuta tema elu täielikult!" Ma puiklesin oma sees sellele vastu, mõtlesin, et kuidas ma lähen ja kuidas ma sellele mehele seda ütlen, kui ta just paarkümmend minutit tagasi nii ebaviisakalt ja lubamatult käitus. Kuid siis ma tundsin, kuidas ühe hetkega mind täitis tohutu Jumala armastus ja rahu. Ma läksin bussilt maha, see mees kõndis minu ees ja veidi veel puiklesin ikka enda sees. Kuid üks hetk ma lihtsalt tundsin, et kuidas ma küll võin sellises asjas kahelda ja põdeda, kui Jumal tahab jagada sellele mehele oma armastuse sõnumit. Niisiis läksingi selle mehe juurde, kui ta jäi korra kella vaatama. Astusin ta kõrvale ja küsisin, kas ma tohin korra segada. Ta lahkelt lubas ja ma ütlesin, et ma lihtsalt tundsin oma südames, et pean ütlema, et Jumal väga armastab teda ja et Ta tahab tema elu täielikult muuta!" Ja ma tundsin, et ma sain seda öelda Jumala armastuses. See mees hetkeks kohkus ja ta ütles, et ta on selleks juba liiga vana. Ma ütlesin, et ei ole, ja seda enam on tal põhjust uskuda, et Jumal tõ
esti armastab teda ja tahab tema elu muuta! Tema silmi katsid pisarad ja ta tänas mind, ning ütles, et ta ei unusta seda!Ma ei tea, mis sellest mehest edasi sai või saab, aga minu südant täitis suur rõõm ja mu endagi silmi tulid pisarad, sest ma tundsin nii tugevalt meie Taevase Issi südant. Ja ma usun, et Jumal tegutseb selle mehega edasi, ma tõesti usun, et see mees saab päästetud, sest ma nägin, kuidas see teda puudutas ja see asi tuli mu südamesse täna nii kindlalt!
Nägin kohe, milline õnnistus on sellel, kui anda Jumalale parim aeg oma päevast ja kui suur õnnistus on sellel, kui olla Jumalale kuulekas, olgu asi kas suur või väike!
