Milleks leppida nii vähesega?

Olen viimasel ajal mõelnud kurbusega sellele, kui vähesega me inimestena lepime...
Nii põnev on igale poole ümberringi vaadata, nii palju on kirevat ja põnevat, mis panevad meid vaatama ühele poole ja siis teisele poole jne. Lõpuks vaatame igale poole ja oleme väga "laia silmaringiga", aga unustame vaadata.... - Jeesusele. Võib-olla küll teoreetiliselt, aga mis see päriselt tähendab? Ilmselt ikka seda, et kõigepealt vaatad Jeesusele ja siis välistub juba väga palju suundi, kuhu poole sa siis enam ei vaata, sest see teeks sind katki, tühjaks, viiks eesmärgist kaugemale, kaotaks aega ja kaotaks usku. 

Aga kui kaua Jeesus ootab meid iga päev, aga meil pole parajasti aega? Ma ei tea, kui kaua kestaks suhe, kus üks pool pidevalt ootab teisega kohtumist, aga teine kiirustab igale poole mujale ja ütleb, et hiljem-hiljem...,aga siis unustab võib-olla õhtuks üldse ära, et pidi ühendust võtma. Ilmselt oleks see päris valus, või mis? Ometi usun ma, et selline näide tavalisest päevast ja Jumalaga osadusest ei ole kellelegi päris võõras. Ilmselt isegi valusalt tuttav. Ja siis me imestame, kus on usk, kus on armastus, kus on rõõm? Ja miks me lihtsalt lepime kesisega? Jumalal on nii palju anda meile, nii palju öelda! 

Viimasel nädalal, kui olen palveks aega võtnud, on mu südamesse tulnud mitu inimest, kes on Jumalale selja pööranud. Ja ma teadsin, et pean neile kirjutama. Endalegi ootamatult tundsin selleks tohutut sundi, sest olgu, mis siin vahepeal on, lõppkokkuvõttes on meie ees kas ELU või SURM ja see on reaalsus. Ja miks lasta käest elu, mis võiks olla päriselt elav, mis võiks olla oma enda Loojaga koos käies, kes sind tegelikult kõige paremini tunneb. Milleks vahetada see välja lühiajalise naudingute tagaajamise vastu, mis me väga hästi teame, pole kunagi ühele inimesele piisav. Milleks käia kõik see suur ring läbi, kui sul on just praegu võimalik paluda Jumala abi ja päästet. Milleks öelda Jumalale..sorri, mul pole praegu aega Su jaoks? Öelda kogu maailma Loojale...ära sega, räägime ehk teine kord, kui tuled paremal ajal? Vaatame üle, kuhu suunas meie sammud lähevad, on ainult kaks varianti! Vahepealset ei ole.


Kuulsin see nädal head lauset: "me inimestena mõtleme, et me peame palvetama ja aega võtma, aga tegelikkuses ju ei pea, see on meie tohutu võimalus, mida me inimestena lihtsalt alahindame ja vaatame, kui ajakaotusele meie ajagraafikus." Ma arvan, et kui me nii suhtume, siis on asi kurb ja viljatu, miks me lepime sellega, kui meil on elav Jumal, kellel on nii palju enamat meile anda ja öelda!

Ta tõusis üles, selleks, et meil võiks olla ELU ja seda ülirohkesti! Et meil võiks olla igavene elu...mitte selleks, et me üks kord aastas saaks mune värvida ja rääkida jänestest ja tibudest. :)

Nõtruses saab vägi täielikuks

Nõtruses saab vägi täielikuks...just sellel nädalal see taaskord kõnetas mind nii tugevalt.

Käes on veebruar ja möödas on eskamisessioon, väike vaheaeg koolist, kuid tööl pidi ikka käima ja nüüd hakkas uus semester. Olen Jumalale väga tänulik, sest viimane semester läks väga hästi ja ainult Jumala abiga. Detsembris küll püüdsin enamus arvestused ära teha koolis, kuid jaanuari algusesse, järjest päevadele, jäid just kaks olulisemat eksamit: muusikaajalugu ja eriala (ehk kitarrieksam). Peale pühi ja aastavahetust on muidugi alati raske end kokku võtta ja muusikaajalugu nõuab väga palju tuupimist ning eriala nõuab eriti palju energiat just eksamil ning see nõuab ka psühholoogilist valmisolekut.

Oleviste noorte talvelaager Häädemeestel

Kuid peale aastavahetust algas kohe Oleviste noorte talvelaager ja olin lubanud seal ülistuses kaasa teenida, ning soovisin üldse olla olemas. Kuid kui ma sain teada oma eksamite kuupäevad, siis muutusin ma mõtlikuks, sest need mõlemad eksamid, millest enne rääkisin osutusid olema täpselt järgmistel päevadel, peale laagri lõppu. Samuti olin ma üsna külmetund ja mõtlesin, et leiaks päris palju loogilisi põhjuseid, miks ei ole mõttekas minna laagrisse. Samuti ei oleks ülistuses mitte midagi ära jäänud, kui ma oleksin ostustanud jääda koju õppima ja välja puhkama. Seega ma kaaulsin ja kaalusin kuni tuli selle päeva hommik, kui pidin korra minema eriala tundi enne eksamit ja samal päeval oli ka sõit laagrisse. Hommikul oli üsna nõder just olla, jube nohu ja väsimus, kuid ma pakkisin koti kokku ja läksin kooli ning ka seal veel mõtlesin, et äkki oleks tark ikka minna koju tagasi. Kuid ma tundsin, et see pole õige. Mu südamesse kerkis mõte, et kui ma olen öelnud Jumalale: "ma tahan Sind alati teenida ja kiita, olenemata tunnetest ja olukordadest!" Siis ma tahan ka sellest kinni pidada. Loomulikult on olukordi, kus on vaja aeg maha võtta, aga siis me saame sellest ka aru, et see hetk on käes. Sellel juhul tundsin, et mis mõtet on sellised lubadusi anda Jumalale ja selliseid sõnu üleüldse öelda, kui tegelikult valin ma ise ajad, millal mul on mugav teenida ja millal on mul endal piisavalt hea ja turvaline olla.


Seega, läksin ma laagrisse ja ma tõesti ei kahetse seda. Kuigi seal olles tuli vahepeal väsimus ja oli raske keskenduda õppimisele, sest selleks pidin ikka jõuga aega võtma ja tahtsin samal ajal kogu südamega teenida, tundsin ma igal õhtul teenistusel ülistades, et Jumal täitis oma Püha Vaimuga ja andis rahu ning rõõmu ja Ta andis kogeda just seda, et nõtruses saab vägi täielikuks. Tundsin ka seda, kuidas Jumal töötas mu südamega ja pehmendas neid kohti, mis vajasid pehmendamist. Laagri viimaseks päevaks olin ma nii ülesehitatud, et mul ei olnud üldse mingisugust eksami paanikat, kuigi järgmisel päeval juba olid eksamid. Tundsin lihtsalt Jumala ligiolu ja seda, et võin Temas hingata!
Läksin siis eksamitele ja mõlemad läskid tõesti väga hästi, paremini kui üldse lootsin ja nii hästi, kui üldse minna saab. See oli lihtsalt täielik Jumala abi ja õnnistus! Juba eksamil olles oli nii suur rahu ja hingamine.

Sellel nädalal aga tabas mind tööl just selline olukord, kus rahu lihtsalt tahtis ära minna, sest alati ei ole kerge jääda positiivseks. Ma töötan kitarriõpetajana ja seega puutun iga õpilasega nädalas vähemalt 1-2 korda individuaalselt kokku ja juhtus olema, et esimest korda mind ajas tõesti närvi ühe õpilase suhtumine. Ma tundsin, kuidas ma oleks tahtnud ärrituda, aga täpselt sellel hetkel ma tundsin, kuidas üks tohutu rahu voolas minust üle ja ma kogesin, kuidas Jumal andis tarkust, mida öelda ja kuidas käituda, ning andis tohutu armastuse. Ja kuigi see tund oli emotsionaalselt väsitav ja väistavam kui kogu ülejäänud tööpäev kokku, ma lihtsalt tulin kodu poole ja tänasin Jumalat, sest Ta on meiega ka igapäevalus tööl, kui meid tabab väsimus ja ka siis kui oleme reipad. Kuid üldiselt ma olen nii väga tänulik, selle töö eest, mis Jumal mulle kinkinud on, sest inimestega tööötamine ja suhtlemine on lihtsalt nii tore! Ja kõik väljakutsed on koos Jumalaga nii põnevad!

Ja täna hommikul ärkasin ma üles ja avastasin, et mu hääl on vahepeal ära läinud. Kuid olin lubanud minna teenima Iru hooldekodusse koos Madisega. Pidime seal tegema muusikat ja tunnistama, kuid ma siis mõtlesin, et olgu, minust erilist lauljat  täna pole, aga ma tahan minna ja teenida ja ülistada ning tunnistada sellest, et Jumal on HEA! Mul oli tohutu tänu ja rahu südames ja siis ma mõtlesin, et helistan korra oma sõbrannale Tiinale ja ta oligi kohe nõus tulema laulma koos meiega. Seega me läksime kolmekesi ja kuna olime üsna ootamatus olukorras ja päris täpselt ei teadnud, mida teha. Siis me tundsime, kuidas Jumal kandis Vaimus ja pani kõik lood elama ja andis südamesse tunnistusi, mida jagada.

Jumal on nii hea!

Tänu,tänu,tänu....

Viimased päevad tunnen ma oma südames, kuidas seal on üks suur tänu,tänu ja veelkord tänu! :)
see ei tähenda, et poleks probleeme,raskusi, muresid jne. Vaid ma olen nii õnnelik, et ma olen näinud, kuidas Jumal on mind õpetanud,aidanud,õnnistanud,juhtinud, vastanud palvetele ja istutanud mu südamesse selle tänu! ma olen nii rõõmus selle üle,et viimase kuu jooksul on abiellunud mitmed väga kallid sõbrad, kellest mul on nii hea meel! ma olen tänulik, et viimane kuu võisin ma ka ise kihluda ja ma ei jõua Jumalat ära tänada oma kalli kihlatu- Madise eest! Kui ma temale ja sellele loole mõtlen, kuidas Jumal meid on juhtinud kokku ja kinnitanud, siis ei ole mul tõesti muud öelda, kui et see on näide sellest, kuidas Jumala teed on kõrgemad, kui on meie mõtted! ma võiks sellest siin pikemalt pajatada, kuid ma arvan, et praegu ei hakkaks pikale minema :)
Samuti ma olen nii tänulik, et Jumal on mind kinnitanud sellega, mis on minu kutsumus teenimises. ma lihtsalt olen aina rohkem mõistnud, kui võimas on Jumala ülistamine! See ei sõltu sellest, kes olen mina, see ei sõltu sellest, millised on olukorrad, see ei sõltu sellest, millised on mu tunded! Vaid see on tähelepanu suunamine ja oma pilgu pööramine Jeesusele ja ristile! Tõstes Tema nime kõrgeks kogu südamest! Siis me võime kogeda, kuidas me saame täidetud ja ülestõstetud. Isegi siis, kui inimlikult on raske olla rõõmus või tänulik. Kui me vaatame Jeesusel ja ristile, siis meie usk kasvab ja see tõesti kasvab ainult nii! oluline on iga päev jälgida seda, millega me ennast toidame. Mis on see, mis meid sütitab, mis on see, kuhu lähevad meie tunnid, mille juures on meie mõtted. Sellest sõltub, kas meie usk ja osadus Jeesusega kasvab või mitte! Ärme oota alati homset päeva, et anda end Jumalale üle! Anna parem kohe oma süda Jumalale! ma ei ütle, et see on kerge, kuid see on ainus tee, mis viib sihile, mis kingib tõelise ja väga põneva elu, mis annab meile kõik, mida me tõesti vajame! Jumal ei hooli ainult mingist väiksest osast meie südamest ja elust! Ta hoolib absoluudselt ja täielikult kogu sinu elust ja südamest! Seepärast Ta tahab, et su elu võiks olla külluslik tänu Tema õnnistusele, mis ei sõltu olukordadest ja inimlikest tunnetest! Ainult nii me suudame tõeliselt elada, armastada, rõõmustada,nutta,naerda, hingata! Ära lase seda võimalust käest! sul on üks elu, mis on nii kallihinnaline ja iga päev on nii väärtuslik. Iga päev on väärt elamist koos Jumalaga! Hea on käia koos Jumalaga, kui südames on veenudmus, et Ta armastab mind jäägitult ja tingimusteta!

Pole nüüd tükkaega kirjutanud. Vahepeal on ikka täitsa palju juhtunud. On olnud palju toredaid sünnipäevi, pulmasid, kontserte. Täna on aga selline mõnus vaikne päev. Tunnen, kuidas nii oluline on võtta vaikseid hetki kahekesi koos Jeesusega. See on nii hea! olen viimasel ajal eriliselt avastanud, kui motiveeriv ja kui julgustav on kuulata ja lugeda inimeste tunnistusi ja raamatuid, kuidas Jumal on kedagi juhtinud,õpetanud,aidanud ja õnnistanud. see paneb mõtlema, et kuidas mina praegu elan ja kas Jumal saab mind kasutada selle eesmärgi jaoks, mis tal on isiklikult minuga... aga nii põnev on koos Jumalaga elada ning oodata ja vaadata, kuidas Tema kõike juhib!

Mis on imed?

Vahel me ootame mingeid väga suuri imesid, mida silmaga näha! See pole muidugi paha, kuid tihti me alahindame oma elus neid võite, mis pole silmaga nii selgelt nähtavad või pole silmale üldse nähtavad. Ometi on tihtipeale sellised imed just tõeliselt suured ja vaimumaailmas väga suurte mägede nihkumised. Näiteks tihti võib olla ühe inimese süda nii kange, et kui see kangus hakkab kaduma, tähendab see ühe väga suure mäe nihkumist ja see nihkub ainult tänu usule Jeesusesse Kristusesse! See on vaid üks näide. Ma usun, et meil igaühel on südames toimunud suuri imesid, kui elame koos Jumalaga ja kuigi pole neid asju meil võimalik olnud silmaga näha, siis ometi on need ilmselgelt tugevalt kogetavad ja need tegurid ja muutused hakkavad päriselt muutma meie kogu elu, mis lõppude lõpuks on ka silmaga nähtav. Seega toimub kõik alles muutusest meie sisemuses, seejärel muutuvad asjad ka silmaga nähtavalt. Kuid kui sisemuses on juba midagigi muutunud, on see väga suur võit. Sellest kohast tuleb kindlasti edasi kasvamise suunas pürgida. Ma olen viimased aastat mõelnud, et kui keegi küsiks minult, mis oleks minu jaoks kõige suurem ime või üks ilusamaid asju, siis minu vastus oleks selline: minu arvates on kõige suurem ime see, kui kaks südant, mis on olnud eraldatud või riius, saavad lõpuks kokku ja andestavad üksteisele tingimusteta. Kui toimub tõeline vabanemine südametes, mis on tükkaega olnud kinni seotud ja kui reaalsuses hakkab tõeliselt elama ühtsus. Ma ei tea, mis saab veel ilusam küll olla. Ka Piibel räägib väga palju ühtsusest ja sellest, et selles peitub jõud. Näiteks kui kas või kaks inimest paluvad üksmeeles, hakkavad toimuma väga suured asjad ja need palved on vilja kandvad. Kuid seetõttu on ilmselt see koht ka üks põhilisemaid, milles kurat püüab saada oma osa ja tahab teha kõik, et kuskil ei saaks see toimida. Ometi on Jumala Vägi nii palju suurem, et kui me hoiame Tema sõnast ja tõotustest kinni, me ei pea jääma alla ega tohi leppida vähemaga! Ma näen, et olen  jõudnud praegu kohta, kus asjad, mille pärast olen üsna pikalt palunud, hakkavad saama vastuseid. Ma teadsin, et Jumal kuuleb neid palveid. Ometi ei näinud ma väga kaua erilist muutust või tükkaega isegi ei näinudki selginemist. Nii hakkasin ma nägema, kuidas Jumal vormis mu südant ja ma sain seista ainult sellel, mida enne olin koos Jumalaga õppinud. Ma ei suutnud vahepeal enam uskuda, et Jumal tõesti midagi selle asjaga teeb. Ma olin võimeline uskuma teistesse imedesse ja vastustesse, kuid mitte sellesse. See tundus juba olevat midagi liiga kauget ja kättesaamatut. Kuid tasapisi hakkas Jumal mulle näitama, kus mul tuleb oma usk rajada ja kuidas Teda usaldada, kui ei näe väga kaua muutust. Nüüd võin ma öelda, et ma näen väga suuri muutuseid juba ja ma ei oska teha muud, kui tänada Jeesust ja tunnistada sellest, et iga püsiv palve kannab vilja ja Jumalal on omad ajastused ja Ta näitab tihti, kui väärtuslikud on asjad, mida me ilmselt inimlikult peaks tavaliselt väga loomulikuks ja väikeseks.

Jumala armastus muudab elusid!

Täna õhtul just mõni hetk tagasi veendusin ma selles, et ainuüksi mõni minut Jumala läheduses ja osaduses Temaga kahekesi, võib muuta nii palju! Ja see on nii väärtuslik! Viimasel ajal olen nii palju võidelnud ajapuudusega ja väikse väsimusega sellest, kuid ma täna õhtul võtsin kätte sellise raamatu nagu "Hurtsik" ja kui ma ühe peatüki sellest raamatust jälle olin edasi lugenud, istusin ma vaikuses maha ja tundsin, kuidas Jumal andis mulle tunda oma armastust ja ma mõistsin, et ma pole ilmselt isegi väga väikest osa mõistnud sellest, kui palju Jumal mind armastab ja kui palju ta igaüht armastab! Ta ei oota kunagi hetke, mil Ta saaks meie üle kohut mõista, vaid Ta ootab igat hetke, et avaldada meile oma armastust! Ja kuidas Ta küll ootab, et me oma inimlikkuses ei süüdistaks kunagi ennast ega teisi, et Tal võiks olla meiega vahetu kontakt! See kõik on nii lihtne, kuid samas ühele inimesele siiski üks keerukamaid ülesandeid. Kuid üks minut koos oma Taevase Issiga, võib tõesti muuta nii palju ja see on nii väärtuslik. Ma kogesin, kuidas Jumal nii väga tahab meile näidata oma tõelist armastust meie vastu, mis on üle meie mõistuse ja üle inimliku armastuse! Ja see on nii päris! Tea, et Jumal armastab sind ja mõistab sind isegi rohkem, kui sa ise ennast mõista oskad!

Parim aeg Jumalale!

Olen viimasel ajal kogenud, et mul on vaja tõesti palju rohkem anda iga päev aega palveks. Mitte ainult õhtul, kui ma olen juba täiesti väsinud ja hommikul, kui peab juba uksest välja kiirustama. Vaid, et ma annaksin talle tõesti oma parima aja päevast! Muidugi ei tähenda palve ainult istumist vaikuses käed koos, see on ka siis, kui teen erinevaid asju, aga oma südames võin samal ajal ikka paluda Jumala poole. Kuid ma tundsin, et ma vajan palju enam seda aega, kui ma istun vaikselt oma palvekambris-ainult mina ja mu Taevane Issi! See on oluline, et Jumal saaks anda midagi enamat ja midagi uut, et Jumal saaks mind rohkem edasi viia ja et saaksin rohkem maha rahuneda.

Niisiis täna otsustasin hommikul võtta eelkõike palveks aega, kuigi kooli- ja tööasju oleks olnud teha küll ja küll. Kuid ma tundsin kohe, kuidas tohutu rõõm, rahu ja jõud täitsid mind kogu päeva jaoks niimoodi! Niisiis läksin päeval korra linna, et veidi koolis asju ajada, kuid bussis nägin ma midagi täiesti iseäralikku. Ma istusin veidi tagapool bussis, kuid eest tuli peale üks 90 aastane vana mees, kes hakkas pahandama kohe ühe väikese poisiga, kes oli ilmselt võib-olla kuskil 7 aastane ja tundus, et raske koolikotiga. Kuid see vana onuke hakkas poisiga pahanma, et ta talle kohta ei pakkunud, kuigi kõrval oli ka vaba iste olemas. Lõpuks mees lükkas poisi toolilt maha ja istus pingile. Kogu buss muidugi reageeris sellele ja tohutult pahandas vana mehega, ka mina oma südames väga pahandasin. Poisil õnneks midagi ei juhtunud, peale kohkumise ja ta pidigi maha minema. Mul oli poisist väga kahju. Kuid siis sõitsin bussis edasi, lugesin vahepeal raamatut ja see vahejuhtum hakkas juba ununema. Kuid peatus enne lõpp-peatust, jäi mu silm peatuma sellel vanal 90-aastasel papil ja ühtäkki tundsin ma kuidas Jumal ütles mulle: "Mirjam, mine selle vana mehe juurde ja ütle talle, et Mina armastan teda ja tahan muuta tema elu täielikult!" Ma puiklesin oma sees sellele vastu, mõtlesin, et kuidas ma lähen ja kuidas ma sellele mehele seda ütlen, kui ta just paarkümmend minutit tagasi nii ebaviisakalt ja lubamatult käitus. Kuid siis ma tundsin, kuidas ühe hetkega mind täitis tohutu Jumala armastus ja rahu. Ma läksin bussilt maha, see mees kõndis minu ees ja veidi veel puiklesin ikka enda sees. Kuid üks hetk ma lihtsalt tundsin, et kuidas ma küll võin sellises asjas kahelda ja põdeda, kui Jumal tahab jagada sellele mehele oma armastuse sõnumit. Niisiis läksingi selle mehe juurde, kui ta jäi korra kella vaatama. Astusin ta kõrvale ja küsisin, kas ma tohin korra segada. Ta lahkelt lubas ja ma ütlesin, et ma lihtsalt tundsin oma südames, et pean ütlema, et Jumal väga armastab teda ja et Ta tahab tema elu täielikult muuta!" Ja ma tundsin, et ma sain seda öelda Jumala armastuses. See mees hetkeks kohkus ja ta ütles, et ta on selleks juba liiga vana. Ma ütlesin, et ei ole, ja seda enam on tal põhjust uskuda, et Jumal tõesti armastab teda ja tahab tema elu muuta! Tema silmi katsid pisarad ja ta tänas mind, ning ütles, et ta ei unusta seda!
Ma ei tea, mis sellest mehest edasi sai või saab, aga minu südant täitis suur rõõm ja mu endagi silmi tulid pisarad, sest ma tundsin nii tugevalt meie Taevase Issi südant. Ja ma usun, et Jumal tegutseb selle mehega edasi, ma tõesti usun, et see mees saab päästetud, sest ma nägin, kuidas see teda puudutas ja see asi tuli mu südamesse täna nii kindlalt!

Nägin kohe, milline õnnistus on sellel, kui anda Jumalale parim aeg oma päevast ja kui suur õnnistus on sellel, kui olla Jumalale kuulekas, olgu asi kas suur või väike!

Viimane nädalavahetus on olnud nii tore! Ma olen südames tundnud nii suurt rõõmu, rahu ja hingamist! Olen Jumalale tohutult tänulik, et ma võin igat päeva elada Tema hingamises, usaldades Tema kätte kõik!

See pole alati lihtne, anda enda käest asju üle, kuid ometi on see nii hea, kui seda samm haaval aina rohkem õpime! Ma tunnen, et ma õpin aina rohkem üle andma kõike Jumalale ja ma usun, et seda me õpime terve elu. Eks kehtib ilmselt ka see (nagu ka üleüldse millegi õppimisega), et mida rohkem sa midagi õpid, seda enam tundub, et sa ei tea tegelt sellest asjast midagi. Kuid samas pole see halb tunne- see teeb alandlikuks ja näitab ka seda, et pole põhjust jätta midagi katki, vaid tuleks anda endale võimalus pidevalt milleski edasi liikuda ja areneda.

Viimased kaks päeva olen ma veel enam kogenud ka seda, kui hea on täiesti lihtsalt ülistada Jumalat. Viimased kaks päeva sõpraedega koos olles, oli nii hea kogeda, kui eriline on see, et võib koos ülistada Jumalat, ning samuti teha lisaks sellele ka igasugu muid toredaid tegevusi koos, ning lubades Jumalal meid juhtida ja kanda! Samuti olen ma veel enam mõistnud seda, kui oluline on see, kellega sa koos aega veedad ja kui oluline on mitte üksi jääda. Koos palvetades ja ülistades, on see nii julgustav!


Kuid eelneval päeval oli ka minu täiesti asendamatult erilise sõbranna sünnipäev ja kui ma mõtlesin selle peale, kui põnevalt on Jumal meid sõbrannadeks teinud ja kokku juhtinud, siis see on tõeline tänupõhjus!

Üleüldse olen iga sõbra eest nii tänulik. Naljakas, et kui Jumal toob meie ellu uusi sõpru, siis vahel ei pea üldse kaua olema tuttavad, kui juba on tunne, nagu tunneks kedagi terve elu.

See kõik räägib lihtsalt seda, et Jumala teed on täiuslikud ja palju kõrgemad, kui me mõelda oskame!

Jeesus on elav!

Mulle piisas täna vaid ühe raamatu mõne lehekülje lugemisest, mis oli justkui kristlikest asjadest mõtisklemine, aga ometi oli see segatud nii palju muuga ja suures osas lihtsalt inimese keerukate mõttekäikudega. Ma ei taha olla kriitik, aga seda mõnda lehekülge lugedes tõusis vaimus minu sisse väga suur rahuolematus ja äng. Ma ei suutnud seda endalegi seletada, kuidas see mind rusuma hakkas, kuni mõistsin, et ma lihtsalt tahan minna osadusse, et olla koos oma Taevase ELAVA Issiga. Ja see on loomulik ja elav osadus, mitte religioon. Kus Jumala Vaim on seal on vabadus ja Jeesus on ületõusnud ning elav!!!! Kui palju on meil lootust, rõõmu ja rahu, kui me võime loomulikult elada koos Jumalaga ja kogeda Tema väge! Kui palju võib olla meie elus õnnistust ja selgust, kui me elame koos Jumalaga. Ja kui meie elus on ka segaduse- või kurbuseööd, siis me pole selles üksi, ega jää sinna igavesti ilma lahenduseta! Meil on lahendus olemas 24 tundi igal päeval, kui me lihtsalt lubame endid Jeesuse Kristuse embusesse ja otsustame mitte muretseda! Ja see pole illusioon vaid päris eesmärk, mille poole veel rohkem pürgida! Mina tahan seda kogu südamest! Ma tahan veel rohkem kogeda elavat Jumalat ja Tema muutvat ja ületõusmise väge! Meie Taevasel Isal on meile nii palju anda! Miks me küll nii raskelt laseme endid julgustada ja õnnistada? Meil on kõik, kui me taotleme Puhast südant ja elavat osadust oma Taevase Isaga!

Kas päriselt õnnelik olemine on tänapäeval ainult illusioon?

See tundub jube kulunud teema..mõelda sellele, milles peitub õnn jne. Ometi on see siiski küsimus, mida igaüks ilmselt oma sisimas otsib ja ilmselt igaüks on leidnud oma elus hetki, kus ta saab aru, mis on teda kuidagi eriliselt muutnud ja mitte ainult rõõmsaks teinud... vaid midagi palju enamat teinud. Toonud südamesse seejuures suurt rahu, mis omakorda avab tee tõelisele õnnetundele. Ma arvan, et see ongi kõige suurem tegur, mis teeb õnnelikuks- Rahu!

Üheltpoolt tundub ju see tohutult lihtne mõelda, et tuleb olla lihtsalt positiivne. Tuleb osata lõõgastuda, tuleb osata võtta aega endale, perele, sõpradele. See kõik on ka ju tore ja õige. Kuid isegi kui me püüame seda kõike teha, siis ma arvan, et igaüks on kogenud, et see pole piisav lahendus. Ja miks? Tegelikult on ju asi selles, et see mingi päris rahu puudub. Ja miks see päris rahu siis ei täida meid siis, kui me lihtsalt lõõgastuda püüame? Ilmselt sellepärast, et lihtsalt mingitele toredatele ja headele asjadele me ei saa kuidagi toetuda.

olukorrad, hetked, mõtted, emotsioonid, rõõmud, mured-need kõik on elu osa ja need kõik pole mitte kunagi ühesugused. Ma arvan, et olgu kui tahes head olukorrad meie elus...ikka leidub meil põhjust nuriseda või mõelda, et oleks veel midagi enamat vaja. Seega, on meil ikkagi vaja rahu, mis kestaks nii meile meeldivates olukordades kui ka mitte meeldivates.
Kui ma mõtlen oma viimase aasta peale, siis ma olen aru saanud, et just see ongi kõige olulisem. Selleks on vaja oma iga päev ja ettevõtmine usaldada Jumala kätte. Anda Jumalale ka aega, et kuulda Tema häält ja võtta kätte see sõjavarustus, mis Jumalal tegelikult meie jaoks on, kui oleme Tema omad! Ma usun, et me vajame seda ka kõige praktilistemates tegevustes! kui oleme Jumala rahust kantud, pole tähtis, millised on olukorrad! On kergemaid aegu, on tõelisi hingamisaegu ja on ka aegu sügavas orus ja raskustes. See kõik on elu ja selleks, et sellest kõigest läbi tulla, me vaja Jumala rahu ja sellest piisab, et olla päriselt õnnelik.

Kui me käime Tema rahus, on meie töö, mida teeme midagi palju enamat ja rahuldustpakkuvam. Meie suhted, meie abielu palju erilisem ja palju suuremaks õnnistuseks. Meie igal päeval on täiesti teine tähendus. Meie silmavaade on midagi palju erilisemat. Üleüldse, kui meil on tõeline rahu, siis see paistab ka välja. See lihtsalt peegeldub, kui see on tõeline ja see on ilmselt tänapäeva 21.sajandi inimestele üks suurimaid imesid! Ma usun, et Jumal tahab just rahu ja rõõmu anda meile iga päev palju enam ja see ei sõltu sellest, millised on meie olukorrad ja inimlikud tunded! Kui Jumal juhib meie elu ja kui Tema on meie tugevus, siis see teebki päriselt õnnelikuks, sest selles on kõik olemas!

Meil igal ühel on omad mured, omad keskkonnad, kust me tuleme. Omad raskused, rõõmud, elurütm. Tihti me inimestena ja kristlastena ei suuda ka kirikupingis maha rahuneda oma muredele mõtlemisest. Kaasaarvatud mina. Kuid Jumal on kutsunud meid elama lootuses ja Tema rahus! Mitte muretsedes! Jumalal on sinu jaoks lahendus! Jumal tahab sind vabastada rõhumisest, süüdistustest! Võib-olla sa mõtled, et võib-olla teistel jah saab Jumal asju muuta, aga minul küll mitte. Mul on ikka nii raske olukord! Kuid kui sa juba nii praegu mõtled, siis tea, et Jumal kohe kindlasti just sinu olukorda tahab muuta! Kui Jumal on kinkinud sulle tänase päeva, siis see tähendab, et Tema arm kehtib sinu jaoks ja sul on võimalus leida armu Tema käest! Jah, me ei tea, mis saab homme! Aga meil on tänane kingitud päev, et tulla Jumala ette ja paluda muutust, paluda igatsust, paluda vabanemist ja keelduda oma vana koormaga ringi rändamast!!!!!! Ära lepi sellega, et sa ei jaksa võidelda ega loota! Kui sinu peas on mõtteid, mis sisaldavad lootusetust, siis tea, et need pole Jumalast ja keeldu nendest mõtetest! Ütle neile EI! Isegi kui sul pole tunnet, et sa tahaks neist mõtetest loobuda! Mõte, mis on täis lootusetust pole Jumalast ja seega on see kuradist, aga Jumal tahab kinkida sulle lootusrikkad mõtted ja südame! Selleks sa pead aga otsustama, et sa keeldud vastu võtmast mõtteid, mis on negatiivsed!!! Kui astud selle sammu, võid edasi usaldada Jumalat! Ja see toimib!! Jumal tahab muuta su olukorda, südant ja tahab tuua su igasse päeva palju rohkem valgust ja päikest, isegi praegu, kui õues on enamjaolt kottpime! Sinu Taevane Isa, tahab sind teha iga päev tõeliselt õnnelikuks! Ja kui sa elad elu koos Temaga, valmistad sa veel suuremat rõõmu Temale! :)

Tema teed on kõrgemad, kui meie omad!

Nonii..siin ma jälle istun. Vahel on raske mingit postitust kirjutada, sest nii palju oleks, millest rääkida. Kuid kui ma mõtlen oma viimase kahe kuu peale, siis see on minu elus olnud väga-väga muutusterohke. Kohati mulle tundub, et ma ei saa päris arugi, mida Jumal kõike teeb mu elus. Kui ma kerin ajas aasta tagasi ja mõtlen, mis praegu mu elus on, siis võin öelda, et ma ei saa teha muud, kui tänada Jumalat! Kuskil aasta tagasi, hakkas minu elus väga tugev raputus. Minu jaoks jooksid paljud asjad täiesti rööpast välja, teiste sõnadega, mulle tundus, et ma ei saa oma elus mitte midagi kinni hoida. Kuid kogu selle aja jooksul olen ma aru saanud, kuidas Jumal on kasvatanud minu identiteeti enam Temasse!

Mai alguses oli mul koolilõpp, kuid ma mõtlesin, et mis minust edasi saab, sest mu ees oli praktiliselt puhas leht, kuidas edasi minna. Mäletan nii selgelt, kuidas ma jalutasin kevadel rannas, mind piinas mure sellest, kuidas edasi minna ja ma tundsin, et ma ei ole kõigest üle, millest oleksin tahtnud oma sisimas olla. Siis aga tundsin, kuidas nii selgelt tuli mulle lause: "Mirjam, vaata Minu peale, Mina näitan sulle, mis saab edasi!" See hetk ma tundsin, et see oli nii segelt minu Taevaselt Isalt ja kogesin nii suurt armastust. Ma tundsin, et sain jõu öelda oma Taevasele Issile: "Jah, ma usaldan Sind kõiges, mis edasi saab!" Ja ei läinud nädalatki, kui ma hakkasin nägema Jumala juhtimist nendes küsimustes, kus ma arvasin, et sealt ei tule enam midagi. See kõik polnud sugugi lihtne, kuid ma hakkasin nägema, kuidas Jumal on sellest ajast peale minu rada sillutanud ja avanud need teed, mida ma pidasin kõigist kõige võimatumateks. Juunikuu lõpus sain ma sinna ülikooli sisse, kus ma arvasin aasta tagasi, et see mõte on üsna utoopiline sinna sisse saada. See oligi tohutu Jumala juhtimine! Praegu näen, kuidas Jumal on ka kinkind mulle töö, mis mulle väga meeldib!

Samuti ei olnud ma aasta aega teinud enam ülistust. Kuid nüüd tegin oktoobrikuus üle pika aja ja tundsin, et olen õiges kohas! Tunnen, kuidas Jumal tahab selles edasi viia, kuigi ma ei tea veel täpselt kuidas edasi, aga ma tean ja näen, et Jumal juhib!

Kuid samuti on Jumal teinud väga suure kingituse, kinkinud minu ellu ühe väga kalli inimese-Madise. Näen, kuidas Jumal on mulle läbi selle loo eriti selgelt näidanud, et Tema teed on kõrgemad, kui on meie teed ja Tema näitab täpselt õigel ajal, mis on Tema tahe!

Ka praegu on sellegipoolest asju, kus ma ei tea veel vastust, mis nendest saab, kuid ma tean, et Jumal juhib ja Tema teed on kõrgemad kui minu omad ja Tema ei jäta kunagi hätta! Jeesus on elav ja Ta teeb imelisi asju! Meie elud võivad olla tõelisel elavad, kui käime oma eluteed koos Temaga! Ta on lihtsalt niiiiii HEA ja soovib meile parimat! Ma usun, et meie Taevane Isa tahaks meile palju rohkemat anda, kui tihti oskame loota või paluda! Elu koos Jumalaga on kõige põnevam elu üldse! Ja seda ei vahetaks ma mitte millegi ega kellegi vastu!

Käes on septembrikuu keskpaik. Ülikoolis õpingud muudkui jätkuvad ja tore on! Kuid see, mida Jumal praegu minu elus teeb, on ikka täiesti enneolematu...

Vahel on nii et sul ei ole võimalik kelleltki saja protsendilise garantiiga nõu saada ja vahel on tunne, et mitte kuskilt ei leia õiget vastust, mida mingis olukorras teha või valida. Kuid alati saab vajalikud vastused Jumalalt! Minu elus on saanud üks väga pikka aega olnud küsimus täieliku selguse. See ei ole tulnud üleöö ega ilma hinnata. Kuid mitte midagi ei ole siin ilmas paremat, kui Jumal annab sulle vastuse ja näitab, mida sul tuleb teha ja valida! Ja Ta juhib sind õigel ajal sellesse! Ma kogen seda, kuidas Jumal tõesti tahab meile igale ühele ainult HEAD! Ja Ta tõesti teeb seda, kui me ainult vähegi laseme! Samuti on Jumala teed palju kõrgemad, kui meie endi omad ja ka Tema mõtted on kõrgemad kui meie omad. Seepärast Ta igatseb meid tõsta muredest ja inimlikest kaalutlustest kõrgemale. Ta igatseb, et me ei peaks olema frustreeritud, vaid hoopis täis rõõmu, rahu ja julgust elada meile kingitud elu koos Temaga! Tänada Teda, et võime oma eluvalikuid teha koos Temaga ja jagada kogu oma südant!
Ma tunnen veel enam, kuidas mul on Taevas tõesti armastav Isa, kes tõesti armastab!!! Ja see armastus on nii piiritu! Ma usun, et iga hommik kui me ärkame, võime tänada Teda ja usaldada meile muret tegevad asjad samuti Tema kätte. Tihti me räägime sellest palju, aga see tõesti toimib ka praktiliselt! Ning õhtul magama heites saame kogeda, kuidas võime puhata Jeesuse kätel! Nii on meie igal päeval palju suurem tähendus ja meie süda võib olla ikka rõõmus, ükskõik mis ei oleks.
Mul on olnud elus olukordi, kus ma olen korduvalt Jumalalt küsinud, et kaua võib. Ma ei jaksa. Kuid siis olen kogenud, kuidas Jumal ei tõstagi mind nendest rasketest olukordadest välja, sest Ta tahab ilmutada oma tõelist vabadust ja hingamist selles. Ta igatseb, et võiksime õppida Temaga iga päev ühes rütmis hingama, hoolimata sellest millised on olukorrad. Sest siis ei sõltu enam meie rõõm välistest olukordadest. Siis on meil rõõm iga päev ja igavesti!

Sügise ootus

Kohe hakkab siis taaskord sügis. Vot see sügis on tõesti tunne, et kõik on väga uus. Homme siis hakkab minu uus kool. Nii tore- nii tore, kuigi samas ega veel puhkus ka paha ei teeks :)
Seekord tegelikult polegi erilist koolitunnet, sest õnneks pole vaja enam kaheksast neljani istuda koolipingis ja siis pooled ööd kulutada kodutööde tegemisele. Kerge kindlasti pole, kuid kõik uus on ikka põnev, eriti kui tead, et ei pea minema ka uude kohta üksi, vaid koos Taevase Isaga!
Pea on täis uusi ideid, mõned neist polegi vist väga uued, aga minu südames täiesti uues kuues ja kinnitust leidnud. Tegelikult on üldse nii palju muutusi ilmselt. Ühelt poolt on suur ootus, aga eks väike kartus istub ka põues.
Kuid ma olen aru saanud veel enam, et koos Jumalaga ma ei pea käima kaotuste teel, vaid võin käia võiduteel, sest Jeesus on minu elu ära võitnud! Ta on niiiii HEA. Üks suur igatsus on mu südames- näha Teda veel enam oma elus sellel järgneval aastal, ning valmistada Temale oma eluga rõõmu!
Ma tean, et ma ei pea kartma, sest Jumal on elav Jumal ka veel täna ja Tema tahab teha uut! Ta tahab parandada vanad haavad ja turgutada meie südameid! Ta tahab meie silmanägemise muuta selgemaks, Ta igatseb et meie üle võiks hingata otsustusvõime ja Tema tarkus! Ta igatseb, et võiksime olla täis usku ja lootust, et meie elus võiks ilmsiks saada Tema kirkus! Ta igatseb, et võiksime Talle tuua au! Elada Tema hingamises ja rõõmus, täpselt sellistena nagu oleme. Usaldades end Tema kätesse ja embusesse! :)

Dreaming with purpose!

Täna ma istusin oma diivanil, jõin teed, lugesin, mõtlesin, kuulasin muusikat ja palvetasin. Ma olen täna end leinud kui üks väike tüdruk, kes unistab ja mõtleb. Sellised hetked on nii head, kuigi neid ei leia nii tihti, kui tahaks. Mind on tabanud mõte sellest, kui põnev on see elu, eriti elu koos Jumalaga. Kuid kui palju on neid, kes elavad oma elu eesmärgiga? Ma tean, et mul on igasuguseid ideid ja kui neid tulema hakkab, siis neid tuleb korraga ja palju. Vähemasti minu puhul on nii :)
Lõpuks olen ma nendest üle uputatud ja ei oska kuskist otsast peale hakata. Just täna leidsin end sellisest kohast, kuid siis tundsin, kuidas mu südamele kõlas koputus sellest, et istu rahulikult maha ja mõtle, mis on su eesmärk ja kus suunas sa tüürida tahad. Alles siis saab hakata elu vilja kandma.
See on ükskõik, mis otsuse või ettevõtmisega tegelt nii. Hea on küsida endalt, mis on mu eesmärk sellega ja ma usun, et inimesed võiks julgemalt unistada. Mulle tundub, et ma ise kardan ja olen kartnud liiga palju, aga kui põnev on mõelda keskmisest julgemalt. Vähemalt esialgu unistada ja siis paluda ja oodata, vaadata, mis saab. Minu arust on see nii äge. Ma usun, et Jumal saaks meie eludega veel palju enamat ette võtta, kui me ainult julgeks lubada! Kui me julgeks elada!

Usk ja uskmatus vastamisi

Vahel on nii, et sul on mingid soovid ja mõtted, mida sa väga kõva häälega ei julge välja öelda,sest need tunduvad liiga utoopilised teistele rääkimiseks, aga Jumal teab neid ikka. Vahel on aga nii, et sind võivad kõik julgustada milleski, mida sa kavatsed ette võtta või mida soovid, kuid siis sa ise kardad ja pead neid asju võimatuteks (ning samas ikka loodad imele ka), kuid ka siis teab Jumal neid ikka ja on meie kõrval. Ja vahel tundub, et just siis kui peaksid tegutsema, oled selleks liiga vähese jõu ja usuga.
Ma olen viimane aasta mõlgutanud igasuguseid mõtteid seoses oma tulevikuga, sest mul oli viimane aasta koolis ja tuli valida, kuidas elu jätkata. Üks hetk tundsin, et kõike on liiga palju ja nii raske on uskuda. Pidevalt ja pidevalt tuli valida ning siis astuda samme. Seoses oma edasiste õpingutega oli aga mul südamesopis soov minna Eesti Muusika-ja Teatri Akadeemiasse kitarri õppima ja selle kõrvalt laulu ka. Kuigi tegelt olen lauluga elus rohkem tegelenud. Eelmine suvi otsustasin lihtsalt julguse kokku võtta ja küsida Akadeemia kitarriõpetajalt ja Eesti kitarrivirtuoosilt Heiki Mätlikult, kas mul on mingi võimalus proovida aasta pärast sisse astuda. Ta kutsus mind aasta tagasi talle ette mängima. Läksin sinna hingevärinal, kuid see oli väga positiivne kokkusaamine. Ta oli väga julgustav. Siis läks suvi mööda ja saabus sügis. Minu pähe tulid jälle mõtted, et see on võimatu, sest ma polnud kaks aastat üldse õppinud solfedžot, mis on üks sisseastumiseksamitest ja peale selle polnud ma kunagi sellel tasemel seda õppinud, mis on sisseastumisel vajalik. Selleks tuleks tegelikult õppida enne Akadeemiat üldse Otsakoolis. Üsna mõistlik oleks. Ja samuti polnud ma mitte kunagi elus õppinud ainet nagu harmoonia, mis oli teine sisseastumiseksam. Niisiis läksin Otsakooli harmoonia tundidesse vabakuulajana õppima. Kuid aastaga seda kõike ikka ei õpi ära. Tundus üsna lootusetu, kuid ma ikka õppisin nii palju kui jõudsin seda oma koolilõpu kõrvalt. Nii see aasta möödus, see mõte tundus mulle nii utoopia, et võiksin sisse saada. Kuid mingi julgus oli selle mõtte juures ka, kui olin palves. Sügisel hakkasin ka aeg-ajalt Mätliku juures tunnis käima. Nägin, et ta nõuab palju ja mõtlesin, kas ma kooli kõrvalt jõuan ikka seda kõike. Kuid kuidagi see asi jätkus ja nägin ise, kuidas olin ka palju juurde ikka õppinud. Siiski kevade lõpuks oli ärevus sees kogu selle asja pärast, kas saan sisse. Siiski tundsin rahu, et Jumal teab.
Samuti olin mõelnud, et tahaks laulu ka õppida juurde, näiteks kõrvalerialana, aga ei julgenud seda mõtet palju arendada, sest ma ei suutnud ikka päris uskuda, et sisse saan. Kuid oma viimases kitarrikonsultatsioonis enne sisseastumiseksamit, küsis Mätlik minult nii muuseas: "Kuule, kas sa laulu ei tahaks võtta kõrvalerialana? Et ma olen sulle siin õpetajat otsinud." See ei olnud mul mingi kinnisidee, aga tegi väga rõõmsaks ja kuidagi kinnitas mind, et olen vist ikka õiges kohas. Saabusid siis eksamid ise ja pidin hakkama neid tegema. Esimene päev oli solfedžo ja kitarri eksam. Kogesin seal suurt rahu, kuigi olin tegelikult juba füüsiliselt peale oma koolilõpetamist nii väsinud ja eksamitest oli rohkem kui küllalt. Peale selle oli Mätlik nii suur tugi ja elas mulle teiste eksamitega ka väga kaasa. Esimese päeva lõpuks aga selgus, et olin saanud eriala maksimumi. See rahustas mind solfedžo ja harmoonia osas. Selgus, et need tulid ka väga hästi. Päev pärast eksameid saabusid nimekirjad ja nägin, et olingi sissesaanud. Ja see oli nii kinnitav ja rõõmustav!
Eriti just selle pärast, et nägin, kuidas Jumal hoolitseb kõige eest ja kuigi mul oli raske uskuda kogu aasta, et jõuan oma asjadega sinnamaale, nägin, kuidas Jumal kandis ja andis usku, et Tema on minuga. Kui eile lugesin Piiblit jäi mul kõlama Jeesuse öeldud lause Martale: "Kas ma ei ole öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust!" See lause nii puudutas mind. Ükskõik, mis raskused ja võimatused, meie ees poleks, meil on tõotus, et kui me usume, võime näha Jumla kirkust.
Jumal on meiega kõigil meie teedel ja kõigis meie küsimustes!

Julgus ja kartus vastamisi...

Ma olen viimane aeg palju mõelnud sellele, kui oluline on tulla oma turvatsoonist välja ja mitte karta läbikukkumist. Üheltpoolt tuleb muidugi oma valikute, tegude ja sõnadega olla ettevaatlik, kuid samas, kui Jumal on meid kuidagi juba kinnitanud, on meil valida, kas usaldame Teda või tahan jääda turvalisse olukorda ja sammuda ilma muutusteta rada.
Inimestena on tegelikult meie elu loomulik osa see, et me kukume ja paneme vahel mööda, mõnikord isegi väga palju. Kuid kukkumises ei ole midagi halba, kui sellest õpime ja igatseme muutust. Tihti me ei anna ei endale ega teistele uut võimalust, peale mingit läbikukkumist. Nii paneme oma elu tegelikult seisma ja vahel isegi teiste elud sellega. See on kõige kohutavam asi, kui jääme sellisesse lõksu. Jumal on aga tõotanud, et Tema teeb uut ja võib tuua ka kõik heaks!
Uksest ja aknast tuleb inimestele nii palju asju peale ja enesesüüdistuse koormad on kerged tulema, kuid sellepärast on oluline näha seda, mida Jumal tahab teha ja astuda vahel ka keskmisest julgemaid samme. Midagi palju hullemat kui ebaõnnestumine, on selle kartmine. Saatan kasutab hirmu, panemaks inimesi uskuma, et enam ei tasu üritada. Keegi ei ole lähemal Jumalariigile, kui see inimene, kes saab vaadata oma kaotusele otsa silmast silma, õppida kohtuma sellega ja liikuda seejärel rahusse ja võidusse.
Olen viimane aeg lugenud John Bevere raamatut "Lõpp Hirmule", kus ta kirjutab: "Viha on järjekordne relv, mis aitab hirmu peale ajada. Seda võidakse sinu vastu kasutada selleks, et sind peatada või siis takistada. Sellest vihast võivad tõusta kas siis silmnähtavad või vaevu hoomatavad ähvardused. Niisugune meeltesegadusse ajamine aitab väga tõhusalt inimestele hirmu peale ajada. Ma olen palju kordi näinud, kuidas inimesed on teiste viha vältimiseks taganenud neist asjust, mis on nende arust õige olnud või mida nad tegema oleks pidanud. Nad tegid valerahu hoidmiseks erilisi järelandmisi. Nehemja ei pidanud üksnes taluma väljaspoolseisjate rünnakut, vaid olukorra tõttu, milles nad olid, esinesid tal probleemid ka enda meestega. Sageli, kui Jumal meid läkitab, on meil tegemist nii välise kui ka seesmise vastupanu ja vastasseisuga. Ma olen pidanud inimestele otsa vaatama ja ütleam: "Miks te lubate selle inimese valedel väidetel mõjutada seda, mida Jumal on kutsunud teid tegema? See, et teid süüdistatakse, ei tähenda, nagu süüdistajal oleks õigus või ta tahaks tõde kehtestada! Te peate ise teadma, mida Jumal räägib teie ja Tema tahte kohta teie jaoks."
See on minu arust nii oluline point, et me peame ise teadma, mida Jumal meile on andnud teha. Ja mitte isekusest tegutsema, et olla eneseteadlik, vaid teha seda alanduses ja õiges südamehoiakus, ning Jumala rahus. Ja sellejuures mitte kartma läbikukkumist elus. Nii ei saakski me elada, kui pidevalt kardaks astuda ja valikuid teha. Jumala teed on alati kõrgemad, kui meie teed ja vahel peame astuma samme, kus me hakkame ise mõtlema, et see on juba liiga ohtlik. Aga Jumal on tõotanud, et Tema on meiega IGA PÄEV kuni ajastu lõpuni! Milline tõotus! Mida on meil siis veel karta, kui Jumal on meiega?

Eelmist postitust jätkates...ma olen veendunud viimase nädalaga, et Jumal teeb tõesti kõik ilusaks!! Täitsa uskumatu, kuidas võivad muutmatutena näivad olukorrad muutuda üleöö ja just siis, kui ma olen kohe-kohe otsustand neile selja pöörata. Jumal on kutsunud meid olema enam kui võitjad! Võib-olla mõne aja edasi minnes oskan siia palju täpsemalt kirjutada ühe tunnistuse, mis on kahtlemata mu viimase aasta ime. Kuigi raskusi on kah, aga ma tean, et Jumal avab uksed, kui me koputame ja Tema juhib meie teerada. Mida on meil siis karta???
Jumalat tasub usaldada, sest see on kõige kindlam kogu universumis. Ja Ta nii-nii hoolib meist! Pikkade kurvastuste peale toob Ta tõelise rõõmu ja õnne ning pühib isiklikult ära sinu pisarad ja muudab need rõõmupisarateks ja vaibumatuks naeratuseks!

Oh..ega mul sõnu ei jätkugi vist. Aga Jumal teeb uut!! :)

You make everything beautiful...

Nagu näha on väljas ilmselgelt kevad. Linnud laulavad, päike paistab enamjaolt ja kõik tärkab. Viimane aeg olen aina enam kogenud seda, kuidas Jumal teeb nii palju ilusat. Tihti me ootame mingeid suuri asju, aga tuleb õppida nägema ka igat väiksemat asja. Mitte miski pole tähtsusetu. Viimane kuu on olnud tohutu tempo tegelikult peal. Ainult eksamid ja kool. Kohati tundub, et millal küll sellel lõpp tuleb, aga tegelikult kohe-kohe tulebki. Üks suur eluetapp saab läbitud ja järgnev algamas. Mitu nädalat tagasi tundsin nii tugevalt, kuidas Jumal kinnitas mind ühe lihtsa lausega. „Sul on tõesti lootust!“ See hetk ma teadsin, et ma ei vajagi rohkemat. Tegelikult on see tõotus meile iga päev reaalne, kui elame koos Jumalaga. Tihti on kergem anda alla või leppida kesisega. Kuid Jumal tahab anda midagi enamat ja me oleme kutsutud saavutama oma elus võitu koos Temaga! Seda on kerge rääkida headel aegadel, aga kui hakkab raskemaks minema, mis siis saab? Ma usun, et igal inimesel on aegu, kus katsutakse rohkem läbi. Justkui nagu oleks mingi pressi all. Just seda ma olen tundnud viimase aasta jooksul. Kuid selle all olles saab ilmsiks see, kes ma tegelikult olen ja kust ma siis abi otsin. Ometi kehtib ka täna tõotus, et Jumal laseb tulla kõigel kasuks, kui me Teda armastame! Seda tunnen ma ka täna. Isegi kui on palju teadmatust, siis ma tunnen, kuidas viimane aasta on nii palju õpetanud ja juurde andnud ja ma ei vahetaksseda millegi vastu.

Ma olen harjunud elama üsna kindlat elu. Nii et ma enam-vähem tean, kuidas mu elu kulgeb. Aasta tagasi oli mul pilt selge enamus põhi eluvaldkondades, mis mu elust saab ja kus suunas kulgen. Ma õppisin, koolis oli super hästi. Mu suhted olid paigas ja parimas korras. Teenimistöö oli tihe. Südames oli rahu. Tundus, et kõik on väga fain. Sügisest alates aga hakkas minu elus tugev raputus. See hakkas mulle aina vähem meeldima. Täna aga näen ma, et see oli ilmselgelt vajalik. Kuigi valus ka. Paraku pole kasvamist ilma muutusteta ja muutusi ilma valuta. Täna ei ole mul eriti aimu, kus suunas ma täpselt liikuma hakkan, kuigi näen, et Jumal on praegu seda kõike mulle samm haaval näitamas. Nägin, et mu elu oli vahepeal mu enda poolt nii paigas, et ega Jumal poleks saanud ka seal enam korrektuure teha :) Kuigi eks see, kui meil on asjad paigas, on ka Jumala õnnistus. Elus on erinevad ajad. Kuid nii hea on vaadata ja oodata, mis Jumal teeb. Hetkel aga näen, kuidas Jumal on eriliselt tööd tegemas veel mu koolis, mida praegu lõpetan ja näen seda ka juba oma loodetavas tulevases koolis.

Aga minu suurim rõõm on see, et ma võin iga päev põnevusega oodata, mida Jumal teeb..ja teate mis? Ta tõesti teeb kõik ilusaks! Olen kuulanud viimane aeg palju Rebecca St Jamesi lugu „You make everything beautiful“ ja seda ma tõesti tunnen..isegi kui ma ei tea kõiki vastuseid. Ma tean, et kõik on Tema käes ja Tema võib muuta olukordi ja tuua igast olukorrast parima välja.

„Ma suudan kõik Tema läbi, Kes teeb mind vägevaks!“ Fl. 4:13.

Vahel on nii, et elu keerdkäigud on täiesti teistsugused, kui meie ootame või arvame. Ometi on hea teada, et juhuseid pole olemas. On Jumal, kes minu elu juhib. Tunnen selle üle nii suurt rõõmu!
Pole ammu siia kirjutanud. Ilmselt on mu enda sees liiga palju juhtunud. Ma arvan, et tunduvalt rohkem, kui esmapilgul silmaga näeb. Kuid ilmselt, kui sisemine inimene uueneb ja muutub, on ka välimuses võimalik seda märgata. Selle aja sisse on mahtunud kurbus,rõõm, pettumus, lootusetus,kibedus, usk,uskmatus, hüljatuse tunne, armastuse kogemine, üksindus, vaikus kui ka kõige suurem lärm. Seega-väga palju!
Selle kõigega oli esialgu raske peale hakta. Kus on, sinna ju ikka tuleb juurde. Nii hakkas ka mu ellu tulema aina rohkem ootamatusi. Esialgu arvasin päris pikka aega, et siit ma ei oska enam midagi teha. Mina, kes olen harjunud mõtlema suhteliselt positiivselt, suutsin selle täiesti ära kaotada ja sellise mõtlemise välistada. Tundus, et olen kõike proovinud, aga miski ei toimi. Siis aga saingi aru, et see on alles koht liikuma hakkamiseks, kus mul pole mujale vaadata, kui Jumalale, ning sirutada Tema poole oma kaks tühja kätt ja segaduses süda.
Välises mõttes ja kooli mõttes ning kõige sellega seonduvas on mul väga hästi läinud. Pole öelda ühtegi halba sõna ja ma tean selle juures, et see on suur Jumala arm ja üleloomulik õnnistus, mille eest olen väga tänulik!
Ütleme nii, et see viimane aasta on mu jaoks olnud aeg, kus on kõigutatud kõike, mida on võimalik ja olen näinud, mis minu seest välja tuleb ja näen, kuidas ma reaalselt millegagi toime tulen või ei tule. Olen õppinud palju ennast tundma ja ütlen ausalt, seal on palju mitte positiivset välja tulnud, kuid ka head. Ning seda olen ma näinud sellepärast, et olen kogenud, kuidas Jumal armastab mind täpselt nii nagu ma olen. Täpselt nende möödapanekute,rõõmude,murede, unistuste, kahtluste,hirmude ja lootustega. Ma ei pea kandma kellegi teise maski enda ees, vaid võin olla see, kes ma olen ning see on nii hea!

Mis siis ikkagi loeb?

Päris tihti on paljudes kristlikes ülistuslauludes lause "Jumal, Sa oled mulle kõik!"Me tihti laulame seda, kaasaarvatud mina ja ma usun, et see on olnud ka siiras soov, kuid viimasel ajal olen ma jõudnud oma elus sinna, kus Jumal küsib mu käest: "Mirjam, kas Ma olen ikka su jaoks KÕIK?" Mis see siis tegelikult reaalselt tähendab? See tähendab ju tegelt seda, et mitte kui midagi ei saa olla mulle olulisem kui Jumal. Nii see ju on ka. Aga kui reaalselt asjad kaovad minu käest ära, mis tegelikult on ikkagi mulle ju olulised, siis kas ma see hetk tänan Jumalat või hakkan end haletsema või siiis hoopis tagatipuks kibestun. Inimene ju ikkagi tahab oma alateadvuses pidevalt oma elu kontrollida. Ma näen kui palju ma kukun ise läbi. Kui palju ma tean teooriat ja kui nõrk õpilane olen ma praktikas. Samas ma näen ka seda, kuidas Jumal mind nii armastab ja Ta reaalselt soovib, et mu elu oleks täisväärtuslik ja Ta tahab asjad ise mu elus korda sättida. Mitte nii, et ma ise neid ka veidi sätin ja kohandan oma nägemise järgi. Ma tunnen, kuidas ma olen Jumala usalduse koolis. Suuremal moel kui kunagi varem. Ma näen, kuidas iga hetk on Jumala arm ja ma näen kuidas mul pole mitte midagi, kuid samas on mul kõik, sest mul on Jumal! Tema on tegemas puhastust nii minu elus, kui ma usun, et ka sinu elus. Et jääksid alles need asjad, mis on Tema tahtes ja kaoksid need, mis pole. Et mu süda saaks puhtamaks ja kõik muu, mis seda rikkuda tahab kaoks. Ja ma näen kuidas Ta tõesti kannab. Ka olukorras, kus ma ise tõesti ei jaksa enam sammu ka astuda oma inimlikust jõust. See on nii hea, kuid inimlikult pole see üldse tore. Kuid Jumal tahab nii sind kui mind veel enam enda sarnaseks vormida ja tahab muuta su elu täisväärtuslikuks ja see on hetk ning kool, millest tuleb läbi minna ja mis on väärt seda! Ükskõik, kui raske või võimatu see meie enda silmade läbi poleks. Loeb see, kui me peame vastu, sest on ainult üks tee, mis on küll kitsas, kuid mis on ainus elutee!