Kui katkeb elu habras niit..

Kui katkeb elu habras niit,
Ma lähen sinna kus on valgus
Saab tõeks mu igatsetud ootus
Kui katkeb elu habras niit

Kui katkeb elu habras niit
Ma suundun maale, kus on rahu
Ei pisaraid ei mingeid vaevu
Kui katkeb elu habras niit

Kui katkeb elu habras niit
Ma jätan maha maised vaevad
Läen lennates siit ära taeva
Kui katkeb elu habras niit
Kui katkeb elu habras niit...

Need on ühe laulu kirjeldamatult ilusad sõnad. Ja see on laul, mis on minu sees helisenud juba kolm päeva. Nimelt suure reede pärastlõunal lahkus minu kallis vanaema Hermine Nõlvak igavikku. Ta oli mulle tohutult kallis ja väga suur eeskuju. Ta elu ei olnud kerge, aga see kui auline oli Tema lahkumine Jumala juurde, oli nii ilus. See oli minu jaoks üks ilusamaid kogemusi ja samas eks inimlikult-valus ka. Siiski, see rõõm, et Ta pääses sinna on veelgi suurem. Ma reede õhtul, kui Ta juba viidi kodust ära, istusin ta tühja voodi peale ja mõtlesin, et just ta hingas ja nüüd ongi ta Jeesuse juures, kus pole valu ega pisaraid. Ja see, mida ma seal voodi juures kogesin, oli nii suur rahu, Issanda inglid olid veel seal, ma nii kogesin seda ja Jumala lähedus oli nii suur sellel hetkel seal toas. Võiks arvata, et inimese surm on tohutult jube hetk, aga kui inimene läheb Jumala juurde, on see kõige ilusam hetk üleüldse!!! See oli esimene kord, kui nii lähedalt sain seda ise kogeda. See, et vanaema läks Jumala juurde oli nii tuntav. Vanaema lahkus täpselt siis kui olime lõpetanud Meie Isa palve ja öelnud Aamen. Täpselt suurel reedel ja sama kella paiku, mil Jeesus kunagi ristil. Ja see tuba oli täis Jumala rahu ja lähedust ja Issanda ingelid. Vahetult enne sain ma unenäo, kus vanaema tõusis püsti ja ütles: "Ma olen nüüd terve ja saan taas liikuda". Ta oli nii noor ja ilus seal ja naeratas. See oli nii auline. Ja see unenägu jäi mind saatma, kuni sain teada, et vanaema lahkuski nüüd igavikku. Need ülestõusmispühad on kindlasti minu kõige erilisemad, mis siiani olnud on. Tänu Jumalale! Ja üks päev kui ma Taevasse lähen, siis ma kohtan seal taaskord teda, kus ei lahuta meid enam mitte miski. Milline rõõm meid küll ees ootab, kui oleme oma elud andnud Jumalale! Kohtume Taevas, kallis Vanaema...

Tänu...

Eile õhtul, kui ma kodus istusin ja muusikat kuulasin, jäin ma mõtlema seda, kui vähe tänulik ma oskan olla Jumalale. Siis kui kõik on tegelikult väga hästi, käib ikka sees küsimus, et midagi on ikka puudu. Asjad võiks veel paremad ju olla. Nii hea oleks ju elada, kui poleks peas ühtegi kahtlust ega lahendamata küsimust. Loomulikult on see mõnes mõttes hea, et mitte leppida hetke olukorraga ja mugavusega, aga see pole paraku päris see rahutus. Ma sain aru, et see on minu tänamatus. Kui kergesti ma võin ära unustada selle, kui mul on reaalselt olemas sõbrad, kellele iga päev helistada ja kellega kokku saada, kui mul on vanemad, kui mul on tervis korras, kui mul on süüa, kui mul on soe, kui mul on töö ja kooliga kõik korras ja mis KÕIGE olulisem, kui ma tean, kuhu ma lähen siis, kui ma siin maa peal olen üks kord "kohvrid pakkinud" ja lahkunud sellest maailmast. Lõppkokkuvõttes on kõige olulisem varandus Puhas Süda ja muu ei olegi selle kõrval oluline.Tihti on aga nii, et kui mingi asi kaob meie elust ära või hakkab kaduma, mis enne oli nii iseenesest mõistetav, siis me hakkame võitlema ja siis me mõistame, kui tänulikud oleks me pidanud olema, siis kui see oli meil olemas. Jumal tahab kindlasti, et meil ei oleks puudust ja õnnetusi, aga kui me teisiti ei pane tähele seda, mis meile tegelikult antud on, ei jää Tal muud üle, kui see ära võtta või näidata, et see ei ole iseenest mõistetav. Kõik, mis mul siin on- see on Jumala arm. Mitte midagi, ei tohi võtta iseenesest. See on Jumala kingitus. Isegi see, et mu süda tuksub ei ole ju minu võimuses. See on Jumala kingitus ja plaan. Kõik, mis meile on anutd, see on mingi mõttega. See on antud selleks, et sünniks Jumala plaan. Kui ma iga õhtu magama minnes ja hommikul ärgates oskaks olla tõeliselt tänulik selle üle, et mul on sõbrad kõrval, et mul on vanemad, et mul on süüa, et mul on soe, et mul on kool või töö olemas ja see, et ma tean, kust tuleb mulle päriselt jõud ja Kelle käes on tegelikult mu algav päev, siis ma käiksin ju ringi ainult rõõmujoovastuses. Ma leidsin just sahtlist paberi, kuhu ma olin kirjutanud eelmise aasta algul oma soovid ja palved, mida ma võiksin ette võtta või kuidas näiteks kooli lõpetada. Siis aasta hiljem lugesin ma neid palveid ja soove, mis see hetk tundusid isegi suhteliselt utoopilised ja need kõik olidki läinud nii, nagu ma olin palunud ja julgenud mõelda. Ma vaatasin ja mõtlesin, et Jeesus, see on Sinu töö ja see on Sinu kingitus, mille üle ma võiksin olla tänulik IGA päev! Jeesus on niii hea ja Talle peab kuuluma tänulaul ja ainult Talle! Tema on meie tugevus! Miski pole niisama antud meile, see on osa, mida Jumal on igaühele erinevalt usaldanud ja see on õnnistus, mida Ta on igaühe jaoks ette näinud. Nüüd,kui Ta on Sulle teinud kingituse- andnud elu, koos kõige sinna kuuluvaga, on see kingipakk sinu käes ja küsimus on selles, kas sa tunned sellest mõnda aega rõõmu ja siis paned ta nurka, vaadataes lihtsalt kui ilus see on ja mõne aja pärast hakkad sellega harjuma ja see enam ei paku sellist rõõmu. Või sa avad selle kingi, tänad ja hakkad seda kingitust õigesti kasutama oma elus ja see ei ole sulle lihtsalt nurka jääv ja tolmu koguv kingitus. Kuidas sa tahad toimida? Ma palun Jumalat iga päev, et võiksin olla avatud silmade ja südamega, et näha, kui tänulik ma võin olla ning et mul oleks tarkust, kasutada Jumala kingitus õigesti ja täita Tema plaani. Jumal ütleb Sulle oma sõnas: "Ara karda, sest Mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest Mina olen su Jumal, Ma teen su tugevaks, Ma aitan sind, Ma toetan sind oma õiguse parema käega." Nõnda ütleb Jumal Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu sellele rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad: " Mina Issand olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt, ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks, avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojst.Mina olen Issand see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teistele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele. Vaata eelmised sündmused on aset leidnud ja ma kuulutan uusi, enne kui need toimuma hakkavad, teen ma need teile teatavaks!" (Jesaja 42:5-9).

Siiras simakirjatsematu usk

"Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil. Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes.(Psalm 92:13,14) Me kannatame oluliselt, kui laseme oma isiklikku osadust Jumalaga rikkuda selle läbi, mida nimetatakse kristlikuks osaduseks. Oleme liialt kalduvad vahetama osadust Jumalaga inimliku osaduse vastu ja vaatame toetuse saamiseks pigem kaasinimeste poole kui taeva poole. See pole siira usu vili, vaid hoopis midagi vastupidist. Siiras usk on õitsev ja tugev niihästi kõrbeüksinduses kui koguduse ksekel viibides. See on esimene kallis jumaliku ettehoolde tingimus "rasketel aegadel". Keegi ei saa selleta edu saavutada, olgu ajad millised tahes: rahulikud või rahutud, karmid või tasased, sünged või helged. Kui inimene kaotab sellise usu, mis on vaid ajutiseks tema hinges juurdunud ja seal vaevaga üles kasvanud, siis murdub ta varem või hiljem. Kui laseme Jumalal olla üks meie seast, siis oleme igavesti turvatud. Issand tunneb omi ja Tema seatud aluskivi püsib igavesti! Keset kõiki neid kannatusi, katsumusi, labaseid tühijutte on kirjeldamatu õnn rutata Jumala kindla aluse juurde. On olemas suurepärane vaimulik side siira usu vahel inimese südames ja kindla aluskivi vahel, mille on rajanud Jumala käsi. Püsima jäävad ainult need asjad, mis on rajatud Jumalale. Seal kus Jumal ongi asjade aluskiviks. Seal on kõik rünnakud edutud. Sest Jumala silm peatub nende kohal, kes Talle kuuluvad. Ühtegi neist ei unustada, sest igaühe nimi on pitseeritud Ta südamesse. Nad kõik on Talle niisama kallid, kui hind, mille Ta nende eest maksis, ja see on Tema enda Poja hindamatu veri. Seega mida on meil karta? Mille pärast peaksime rahutust tundma? Seesmine siiras usk ja Jumala "kindel aluskivi" meie all- niisugune on meie õnnis eesõigus ja me võime rahuliku südamega edasi minna, olles veendunud, et kõik jääb alatiseks heaks, kui Jumal on meiega! See on lühidalt-väga lühiidalt see, mis Jumal minu südamesse täna rääkis!

Aastavahetus...saabus 2010

Esimest korda oli aastat 2010 päris utoopiline kirjutada. See juba tundub nii suur arv :) Aga see aastavahetus oli imetore! Võtsin selle vastu Viimsis, koos hindamatult kallite sõpradega. Saime õhtul kokku sõime, olime palves. Siis võtsime loosiga igaüks ühe nime, kellele öelda uusaasta soov. Nii saime jagada üksteisele seda, mis Jumal südamesse pani. Olime veel koos palves ja siis läksime välja rakette vaatama. See oli tore, asi läks eriti toredaks aga siis kui suundusime tagasi, et tuppa minna, aga tee oli piisavalt pikk, et üksteist üleni lumme visata. Lõpuks oli meil nalja palju ja lumest ei jäänud kellelgi puudu. Hiljem jätkasime uuesti söömisega ja siis palvega ja ülistusega. See oli kogu aastavahetuse parim osa! Ma arvan, et miski ei saa olla erilisem, kui lõpetada ja alustada aasta palvega.

2009 aasta

Ma jäin mõtlema, et mis siis oli selles aastas erilist. Ühe hetkega leidsin selle aasta enda jaoks kõige õnnelikumana kui ka kõige raskemana. Nii palju on tulnud uusi ja nüüdseks juba väga lähedasi sõpru. Olen selle üle väga rõõmus ja see on osa, mida ei vahetaks ma millegi vastu. Selle aasta algul ei osanud ma üldse arvata, kuidas see aasta lõppeb ja kas ma suudan saada kõigi väljakutsetega hakkama. Selgus see, et ega ma ise ei suudagi, aga on keegi, kes suudab, minu kallis Taevane Isa! Ta on jaganud nii rohkelt oma õnnistust ja selle keskel on nii palju kasvatanud. Alati ei tundu kasvatus eriline õnnistus, aga kui jälle mingi raskus on ületatud koos Jumalaga, siis ei vahetaks seda millegi vastu. Seega ma ei saa midagi muud öelda, kui et ma ei vahetaks neid saadud kogemusi mitte millegi vastu, mille olen saanud selle aastaga ja mul ei ole olnud kunagi puudust millestki. Piisav ja vajalik on olnud alati Jumala poolt tagatud ja rohkemgi veel!

Miks Jumal alati kohe ei vasta?

Reede õhtu tulin ma jõulunoorteõhtult koju. Kõik oli hästi. Sellel õhtul oli Jumala Vaim tõesti lähedal ja rahu oli südames. Koju liikudes aga hakkas mul midagi sees närima. Ma mõtlesin, et mis imelik rahutus see nüüd on. Vaatasin ja mõtlesin ja ütlesin endale kõva häälega: Mirjam, sul on kõik korras ja olemas, ka teenistus oli hea, mis sul nüüd on. Ja aina hullemaks muutus mu rahutus. Ma jõudsin koju ja avasin hetkeks arvuti, et meilid üle vaadata ja siis magama minna. Arvasin, et kui olek nii kehv, et ju see siis tuleb võib-olla väsimusest. Aga ma avasin arvuti ja korra ka MSNi. Seal ma jutustasin ühe oma väga hea sõbrannaga. Ma rääkisin, et ei jaksa kaua üleval olla, et olen väsinud ja lähen kohe magama, et nii raske on olla. Kuid sõbranna ütles, et tal on ka kuidagi raske. Me rääkisime üksteisele nii, et isegi ei teadnud millest me räägime aga mõistsime üksteist täiesti. Ma sain nii üles ehitatud sellest vestlusest ja mu sõbranna samamoodi. Järsku ühe hetkega ma tundsin kuidas ma sain aru, et üks küsimus on mu südames pidevalt rahutust tekitanud. Ma olen pidevalt mõelnud, et see ei sega mind ja samas olen mõelnud, et see vajab lihtsalt Jumalalt lahenduse ootamist! Aga vahepeal mõtlesin, et miks see siis ei lahene. Sellel õhtul aga tuli murdosa sekundiga mu sisse rõõm ja vastus. Probleem on minus. Ma olin oodanud Jumala juhtimist ja vastust, aga oma südames polnud ma asju selgeks teinud. Ma tuginesin emotsioonidele, kuidas mingi päev selles küsimuses tunne oli. Üks päev meeldis nii, teine päev meeldis hoopis naa. Kuigi ma ise arvasin, et olen väga kardinaalne ja kindel selles küsimuses. Tänu Jumalale aga sain ma selguse, mis on Jumala tahe selles olukorras ning see välistas emotsioonidele toetumise. Minu südames oli selline kindlus, mida ei saa mitte miski varastada ja mida ma ei suudaks ise endas tekitada. See rõõm ja kindlus on praegu juba mitu päeva minu sees olnud ja ma tean, et see ei lahku, sest see on Jumalalt saadud! Ma mõistsin, et kui ma ise kõigun ja toetun oma emotsioonidele, siis Jumal ei saa midagi teha. Ma toetusin selles küsimuses oma emotsioonidele ja tunnetele, mitte Jumalale, aga ma olen südamest tänulik, et Ta avas mu silmad ja kohe hakkasid asjad liikuma. Ma tean, et see asi saab peagi täieliku lahenduse! Ma tunnen, et miski uus tärkab! Kui sa praegu seda loed ja su südames on mingi probleem ja tundub, et Jumal ei vasta ega vasta ja sa mõtled, et miks Ta ei vasta. siis istu korra rahulikult maha ja vaata väga kriitiliselt oma südamesse, millele sa toetud ja kas sa oled oma südames kindel, mida palud. Sest kui me Jumalat palume, siis Ta vastab palvetele, küsimus on ainult meis, kas me palume õigeid asju ja kas me tõeliselt tahame seda, mida palume. Sellel õhtul kui ma sain oma südames selguse, et ma tahan seda kogu südamest ja sain Jumalalt täieliku rahu, et see on õige, olin ma nii rõõmus, et ma pool ööd lihtsalt tänasin Jumalat kogu südamest! See rõõm oli nii siiras! Sellise rõõmu saab anda ainult Jumal! Nii et Jumal vastab su palvetele ja kuuleb sind ja Ta soovib sulle parimat! Ta näeb su südant ja su mõtteid ja soove. Küsi ainult, kas sa soovid seda tõeliselt, mida palud ja kas see annab sulle rahu?!

Minu jõulusoov Sulle...

Jõulupühad on alati üks tore aeg, kus olla koos perega. Süüa head sööki ja juua head jooki. Osta kallitele kinke ja laulda ilusaid jõululaule. Ometi on nii, et kui jääda ainult nende asjade juurde, võib üsna kiiresti olla meie sees tühjus. Pidevalt otsitakse seda head õiget jõulutunnet. Ma olen tõeliselt õnnelik, et võin olla peres, kus kõik liikmed on Jumala omad. Ma olen tõeliselt õnnelik, et vanemad on mind kasvatanud nende väärtushinnangutega, millest räägib Piibel. Tihti võib see aga ka olla ohtlik, kui kõik on olnud terve elu kirikuga seotud. Selle keskel on vaja üle vaadata see, ega me ei mugandu, ega süveneks nendesse programmidesse, mida jõuludel kirikus teha. Tänavused jõulud aga olid nii õnnistatud ja ka jõuluõhtul oli meil hea osadus koos olles. Osadus oli nii hea, et kingid ununesid juba peaaegu ära. Lõpuks said need ikka avatud ja kõigil oli rõõm suur. Kõige olulisem on aga see, et ei ununeks see kõige olulisem kingitus, mille tegi meile Jumal. Saates maailma oma ainsa poja Jeesus Kristuse, et meil võiks olla igavene elu. Minu soov on Sulle see, et Jeesus võiks iga päev sinus aina rohkem elavaks saada. Ja kui Ta veel pole leidnud kohta sinu südames, siis ma tõesti soovin, et Ta saaks sinu südame kätte! Sest ükskõik kui ilusaid laule me ei laulaks või kui kalleid kinke me ei ostaks, see ei täida meie südant millegi muu kui tühja tundega. Võib-olla on see rõõm paariks päevaks või heal juhul kuuks ajaks, aga siis on jälle kadunud. See kingitus võib elada aga meis iga päev ja kogu igaviku! Ühesõnaga, me ei jää sellest enam kunagi ilma!