Praegu on aeg, kus ma tahaks lihtsalt vaikida. Ja kuulata.
Ma tean, et mitte midagi pole mu enda käes ja ma ei tea iseeneses lahendusi ja vastuseid. Kuid ma tean, kellele ma toetun.
Ma arvan, et igaüks meist on mõelnud, miks elus tulevad asjad, mis on nii mahakiskuvad ja kurvaks tegevad, asjad, kus me mõtleme, et need ei meeldi meile. Paljud asjad muutuvad ja tihti tundub, et see muutus ei too midagi head.
Tegelikkuses aga toob. Ma usun, et mitte midagi pole niisama ja et juhuseid pole olemas. Ma usun, et ma kuulun Jumalale ja Ta tahab, et ma seda praktilises elus veel enam kuuluks. Seega ma tunnen, kuidas minu usaldus on proovilepanekul. Täna hommik, kui ma istusin kirikus, jõudis mulle järsku kohale, miks asjad kõik tunduvad nii rasked ja inimlikult lahtised. Need on selleks, et asjad saaksid hoopis veel selgemaks ja kindlamaks. Selleks on vaja teha inimlikult võib-olla raskeid samme, kuid need on seda väärt. Sest siis muutun ma ise ja muutuvad asjad ja otsused mu elus veel kindlamaks kui varem.
Ja kui ma muud ei oska öelda praegu, siis ma tean, et ma võin öelda:
Jeesus Kristus on elav ka veel täna ja Tema on kuningate kuningas ning Tema käes on kogu võim ja kõik ajad. Ning nii minu kui sinu elud, mis on Talle olulisemad kui kuld!!! Lase tal ennast juhtida! Ta hoolib sinust!

Vabadus!

Vabadus!
See on üks parimaid varandusi elus, mida võib üks inimene omada. Aga see ei tähenda seda, et teen mis tahan ja kuidas tahan. Loomulikult on ju igal ühel valiku-,otsustamis- ja sõnavabadus, aga tegelikkuses on ju küsimus selles, kas sa nende otsustega valid oma elule õnnistuse, mis toob tõelise vabaduse või valid vastupidise tee, mis võib pealtnäha olla vabadus.
Kui me aga vaatame tänapäeva ühiskonda, siis see on väliselt väga vaba või pigem siis vabameelne. Tõeline demokraatlikkuse tunnus. Inimestel võib olla vabameelsus nii inimsuhetes, kui vaimuelus. See tundub ju tõesti väga vabastav, kui esmapilgul vaadata. Tegelikkuses viib see aga tõelise sisemise inimese kinnisidumiseni ja on vabaduse tunde vastand.
Seega, kas siis tänapäeval on võimalik tunda enda sees tõelist vabadust?
Selle aasta augustikuu ühel õhtul,istusin ma rõdule ja lugesin Piiblit. Ma vaatasin inimesi, kes möödusid ja olin vaikselt palves. Mõeldes ja olles täiesti niisama. Ühel hetkel sain ma aga aru, et kogu võtmeküsimus minu jaoks sellel hetkel oligi leida tõeline hingamine koos Jumalaga elades ja mis ongi tõeline vabadus. Ma palusin seda ja sain kohe kinnitust. Veidi hiljem sõitsime sõpradega Norra nädalaks puhkama ja mägedesse ronima. See oli super aeg, kus ma sain enda sisse vaadata ja olla Jumala ees täpselt sellisena nagu ma olen. Sealt reisilt tagasi tulles aga oli mu sisemus täiesti muutunud. Ma kogesin tõelist hingamist, mis on nii vabastav. See on kõige parem tunne, mida ma eales olen kogenud. Nüüd on juba kuu aega aga olnud väga kiire aeg. Kõik asjad tahavad minna rohkem kui üle pea ja küsimusi ning pinget tahetakse peale panna igalt poolt. Ma mõtlesin vahepeal, et kuidas ma üldse püsti jään. Aga kõige imelisem on see, et see sama vabastav hingamine on mu sees endiselt ja veel tugevam kui kunagi varem, sest see on Jumala poolt antud. See on nii tõeline vabadus ja tänu sellele olen ma veel enam veendunud, et hingama õppimine on eluks hädavajalik. Seega pole tähtis millised on ajad, oluline on see, mis on tõeliselt mu sees ja südames!

Jumal on täna praegu ka elav!

Jumal on tõesti elav!!!
Mul on täna olnud suhteliselt jube päev. Ma olen terve päev istunud koolis, kus oli palju asju, mis pidevalt tõstsid pinget ja pinget. Samal ajal oli mul terve päev jube hambavalu. Siis ma kalkuleerisin oma peas, kuidas on võimalik kõigi nende asjadega toime tulla, mis ma üldse selle aasta jooksul pean tegema. Kuni ma mõtlesin, et see päev on ainult üks vaimu kustutamine olnud.
Ma jõudsin koju. Hakkasin õppima. Korra puhkasin.Õppisin.Sõin ja õppisin. Nüüd aga õhtul otsustasin ma, et ma ei kavatse lihtsalt sellel koolistressil rohkem ennast kodus ka piinata. Ma istusin maha ja polnud aimugi, mis ma siis tegema hakkan. Ja järsku praegu tuli mu sisse selline rõõm ja tänu, Sest Jumal on mu elus niii nii nii palju head teinud ja nendel asjadel pole lõppugi. Ja kõige enam, ma olen tänu Jeesus Kristusele päästetud!!! Mu sees on praegu nii suur rõõm.
Ma jäin palvesse ja tänasin ja ütlesin Jumalale, kui palju on asju, mida ma ei tea, mis nendest saab. Kui palju ma kuulen enda ümber iga päev lauset (ükskõik mille kohta keegi seda ütleb): "See on võimatu!"
Aga ma tean, et need asjad, mis mu elus praegu sünnivad ja sündima hakkavad, et need ongi mu jaoks võimatud. Aga need on võimalikud mu Isale!!! Sest kõik, mis mul on, see ju kuulub tõesti ainult Jumalale ja Tema annab millal vaja ja Tema võtab millal vaja. Ma tean seda, et ma võin oma Jumalat usaldada!!! Ma avasin peale palvet ka Piibli. Kõik, kes on kunagi lugenud piiblist Taanieli raamatut, kindlasti teavad lugu, kus Taaniel visati lõukoerte ette. Tema ümber olevad, tahtsid teda lõksu tõmmata millegagi. Taaniel oli aga mees, kes kolm korda päevas pani põlved maha ja kes oli Jumala ees kõigega, mis tal oli. Ja Jumal päästis Taanieli nende lõukoerte käest, sest Ta leidis Taanieli olevat Tema ees süütu ja sellest sai olukord, mis tõi Jumalale au ning mis pani ka selle riigi kuninga,kus Taaniel elas, kartma Jumalat. Seega Taanieli küljes ei leitud ühtki viga, sellepärast, et ta oli USKUNUD oma Jumalasse!!!
Ma olen seda ju palju kordi varem lugenud. Aga see kord sain ma aru, et Jumal on seesama ka täna ja Tema tahab nii sinu kui minu elus teha veel suuremaid tegusid kui kunagi varem!!! Selliseid, mis tekitavad janu Jumala järgi kõigile, kes sinuga kokku puutuvad!

Käes on sügis.

Kätte on jõudnud sügis. Eks on ju ütlus, et septembri kuus kõik on uus. Ja eks ta nii ju ole. Palju uut on ees ja eks see on muidugi ju põnev, aga samas on see ka raskusi valmistav. Nii ma mõistsin juba septembri esimestel päevadel, et mul pole mõtet enda peale lootagi, sest kõik on ainult Jumala käes. Ja olgugi, et on raske, siiski ma tean, et kõik on Tema kontrolli all.
Eile õhtul avastain ma, et on ikka asju, mis võib mind viia rahtusse ja ikka ja jälle suudan ma hakata kahtlema. Täna hommik ärgates oli tunne, et ma ikka ei oska veel usaldada. Siiski tuli mul õhtu jooksul rahu tagasi ja kõik on ju Jumala käes. Selleks, et elada Jumala imedes, ei saagi elada inimlikult mugavat elu. Ma tahan ainult TEDA usaldada!
Tahaks teile kirjutada nii väga juba, et mis viimasel ajal palutud palvetele on Jumal vastanud, aga ma tean, et praegu on veel mu "töötlemise" aeg. Aga ma näen, et kõik liigub ja ma usun, et peagi, võin ma kirjutada siia kindlasti midagi põnevat! :)

Eile sain ka Jumalalt sõna, mis mind selle kõige keskel kinnitas ja mis teidki kindlasti kinnitab:
"Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu!"

Midagi imelist...

Nonii nonii. Vahepeal käisin ma nüüd ära Norras. Ja vahepeal sain ma jälle aasta vanemaks. Järelikult on piisavalt palju vahepeal muutunud, et siia jälle midagi kirjutada. :)
See reis oli minu jaoks aeg, kus ma õppisin ennast ise rohkem tundma, õppisin tundma üksteise teenimist, õppisin tundma Jumalat ja nägin, et Jumal kuuleb palveid!
Mis puudutab mind ennast, siis ma sain selle reisu jooksul aru, et ma pean veel väga palju ennast tundma õppima. Ma kogesin, kuidas see oli väga hea kasvatusaeg mulle, kus ei olnud pidevalt kõik mugav ja kerge. Tuli palju mugavusest välja astuda. Me ööbisime suurema osa ajast telkides, kus öösiti polnud sugugi soe. Me käisime mägedes ronimas, kus ma kukkusin oma vasaku jala peale niimoodi, et mäest alla tulla pärast oli mul üksi võimatu, sest mõnda aega oli mul üldse raske püsti saada. Iga hommik oli kiire äratus, siis õues priimuse peal söögi valmistamine, kiirelt asjad kokku, autosse ja jälle uute paikade otsimine ja vaatamine. Seega mugavusest oli asi kaugel :)
Mõned viimased ööbimiskohad muidugi olid juba soojas ja majades. Siis oskas kohe hinnata seda, kui toas on olemas pliit, kus süüa teha, kui öösel on soe magada ja kui on ruumi liikuda ja võimalus käia sooja dushi all. Ja loomulikult loomulikult oli lihtsalt Norra loodus lummav. See kõik on nagu muinasjutt seal. Ühe väikse inimese jaoks on see nii hoomamatu, et võtab sõnatuks. Ja kui ma neid hiiglaslikke mägesid vaatasin ja seal ronisin ja kui ma vaatasin ookeanile, mõtlesin ma ainult üht: See kõik on minu Isa tehtud ja Ta on minu loonud, kes olen selle kõrval nii väike ja Ta armastab mind nii-nii palju! Ta armastab meid inimesi nii-nii palju ja on usaldanud kogu loodu meile alluma. Mida me siis sellega teeme?
Mäe all olles, tundus see nii suur ja sisimas oli võimatuse tunne, aga kui lõpuks sinna otsa jõudsime oli täiesti rahulik ja kõigest ülevaade. Justkui muust maailmast lõigatud tunne.
Tihti on ka meie muredega niimoodi. Need on meie peas nii suured, et tunduvad ületamatud, aga järsku tuleb lahendus ja see pole üldse nii raske ning sees on rahu ja rõõm.
Selle reisu jooksul ma kogesin ka, et ma sain tagasi täielikult selle hingamise, mida ma enne reisu olin palju palunud ja see hakkass juba enne ka tagasi tulema, aga see reis muutis mind seespidiselt rohkem, kui ma arvata oskasin. See hingamine, mis Jumal mulle andis on siiani ka Eestis olles ja see on midagi nii võimast, mida ma pole eales veel kogenud. Ma olen tõeliselt õnnelik selle üle!
Loomulikult on koju tulles juba maili postkast täis kirju ja tahavad tulla peale kohustused ja kuna on sügis tulemas, siis on vaja palju asju ajada, aga see hingamine ja rahu mu sees ei kao mitte kuhugi ka selle keskel!
Ka Jumal on meid kutsunud käima vabaduses ja teenima üksteist armastusega, mille Tema annab. See on tegelikult kogu meie elu võti, et meil võiks olla rõõm Issandas, mis on meie tugevus ja jõud. Nii me võimegi toetuda Jumalale ja mitte ise proovida kanda oma koormaid, vaid meil on võimalus anda need koormad Jumala hoolde! Ja see on midagi võimast!
Peale selle kinkis Jumal meile kõikidel päevadel super ilusa päikselise ilma, mis pole Norrale sugugi omane. Ja kui me olime vahepeal ka täiesti ära eksinud ja lootust kaotamas, tuli alati täiesti imeline lahendus ja Jumal oli meiega igal sammul ja seda õnnistust oli nii võimas kogeda! See kinnitas mind, et Jumal kuuleb palveid! Nii suuremaid kui väiksemaid. Ta hoolib meie igast päevast, sest Tema on selle meile kinkinud ja Ta ei karda meid õnnistada, kui me oleme koos Temaga ja otsime Teda! Ta soovib nii sulle kui mulle just parimat! Meie iga ühe elu on loodud Tema poolt ja Tema jaoks ja igal elul on väga sügav mõte!

Nii hea on olla. Viimasel ajal ma kogen, et ma veidigi juba hakkan õppima tõeliselt hingama, nii nagu peab. Nii nagu Jumal seda tahab. Ja see on parim üldse! See on hingamine, mida ainult Jumal annab! Elada teadmises, et ma ei pea kandma oma koormaid ise,vaid kõik, mis mul on- see on Jumala oma ja Tema käes ning Tema kontrolli all. Seega, mida on mul päriselt ka karta või mille pärast üle muretseda???
Ma olen tõeliselt õnnelik!!!! Ehkki loomulikult on muresid ja igast asju, aga need pole enam need, kui mul on hingamine Jumalaga. Kui ma kogen, et mu samm on Jumalaga ühes rütmis, nii nagu Ta ise mu elu edasi juhib. See on nii tore!

Elu iga päev

Täna on reede. Tööst on veidi väsimus, aga rõõm on ikka. Eile õhtul vedasid mu õde ja kolm sõbrannat Tiina, Ene ja Eve mind õhtul kell üksteist jalutama ja siis ujuma. See oli mega mõnus!!! Päikeseloojanguga ujumine on üks parimaid ideid sellise sooja suve ajal! Tegi olemise värskeks ja mõnusaks. Soovitan kõigile! :)
Nüüd ma siin istun ja mõtlen, mis teha. Viimaste päevade jooksul olen siin tööl olles kohtunud väga erinevate inimestega. Näiteks üks mees võpatas selle peale, kui nägi ülikonda. Ütles, et tema küll veel seda ei osta, ega ta surema ei hakka. See pani mind lausa jahmatama, et ülikonda vaadates võivad ainult matused meelde tulla. Teda nähes ja temaga rääkides, sain aru, et ta justkui kardaks surma ja ei tea, mida elult veel tegelikult oodata. Ta polnud ka üldse masendunud olemisega, aga samas oli tunda, et ta otsib elus midagi enamat. ja mida rohkem ma olen iga päev inimestega vestelnud, on näha, et kõik otsivad midagi. Midagi on vaja. Midagi on puudu, aga mis? Ma olin eile selle peale palju mõelnud ja kui ma kodu poole hakkasin minema ja trammi peatuses seisin ja ootasin, tuli mu juurde üks noor mees. Ta oli purjus ja väsinud. Ma ei saanud aru isegi, kust ta tuli. Üks hetk seisis ta mu ees ja ütles, et tead, ma otsin ühte ausat inimest siit maailmast. Ma otsin ausust ja armastust. Mõned minutid sain ma temaga vestelda ja siis tuli tramm, mille peale ma läksin. See kõik aga kõnetas mind ja kõnetab aina rohkem edasi, kuidas inimesed vajavad Jumalat. Kuidas inimesed otsivad ausust, armastust, elu mõtet, julgustust, rõõmu, rahu, vabadust jne. Kokkuvõttes otsivad nad Jumalat, sest kõik see on Jumalas. Ma tihti inimesena ei jaksa võibolla suhelda alati, kui ma olen väsinud ja näen inimest, kes on purjus või kes on väsinud olemisega või keegi kes on pealtnäha segaduses. Täna hommik tööle jalutades ma kogesin sellist Jumala armastust ja seda, kuidas Ta armastab igat inimest ja kuidas Ta on juba ammu välja sirutanud käed, et aidata oma lapsi, kes on kadunud. Ta on ka täna ootamas nii sind kui mind, ootamas meid tulema Tema ligi.