Sügise ootus

Kohe hakkab siis taaskord sügis. Vot see sügis on tõesti tunne, et kõik on väga uus. Homme siis hakkab minu uus kool. Nii tore- nii tore, kuigi samas ega veel puhkus ka paha ei teeks :)
Seekord tegelikult polegi erilist koolitunnet, sest õnneks pole vaja enam kaheksast neljani istuda koolipingis ja siis pooled ööd kulutada kodutööde tegemisele. Kerge kindlasti pole, kuid kõik uus on ikka põnev, eriti kui tead, et ei pea minema ka uude kohta üksi, vaid koos Taevase Isaga!
Pea on täis uusi ideid, mõned neist polegi vist väga uued, aga minu südames täiesti uues kuues ja kinnitust leidnud. Tegelikult on üldse nii palju muutusi ilmselt. Ühelt poolt on suur ootus, aga eks väike kartus istub ka põues.
Kuid ma olen aru saanud veel enam, et koos Jumalaga ma ei pea käima kaotuste teel, vaid võin käia võiduteel, sest Jeesus on minu elu ära võitnud! Ta on niiiii HEA. Üks suur igatsus on mu südames- näha Teda veel enam oma elus sellel järgneval aastal, ning valmistada Temale oma eluga rõõmu!
Ma tean, et ma ei pea kartma, sest Jumal on elav Jumal ka veel täna ja Tema tahab teha uut! Ta tahab parandada vanad haavad ja turgutada meie südameid! Ta tahab meie silmanägemise muuta selgemaks, Ta igatseb et meie üle võiks hingata otsustusvõime ja Tema tarkus! Ta igatseb, et võiksime olla täis usku ja lootust, et meie elus võiks ilmsiks saada Tema kirkus! Ta igatseb, et võiksime Talle tuua au! Elada Tema hingamises ja rõõmus, täpselt sellistena nagu oleme. Usaldades end Tema kätesse ja embusesse! :)

Dreaming with purpose!

Täna ma istusin oma diivanil, jõin teed, lugesin, mõtlesin, kuulasin muusikat ja palvetasin. Ma olen täna end leinud kui üks väike tüdruk, kes unistab ja mõtleb. Sellised hetked on nii head, kuigi neid ei leia nii tihti, kui tahaks. Mind on tabanud mõte sellest, kui põnev on see elu, eriti elu koos Jumalaga. Kuid kui palju on neid, kes elavad oma elu eesmärgiga? Ma tean, et mul on igasuguseid ideid ja kui neid tulema hakkab, siis neid tuleb korraga ja palju. Vähemasti minu puhul on nii :)
Lõpuks olen ma nendest üle uputatud ja ei oska kuskist otsast peale hakata. Just täna leidsin end sellisest kohast, kuid siis tundsin, kuidas mu südamele kõlas koputus sellest, et istu rahulikult maha ja mõtle, mis on su eesmärk ja kus suunas sa tüürida tahad. Alles siis saab hakata elu vilja kandma.
See on ükskõik, mis otsuse või ettevõtmisega tegelt nii. Hea on küsida endalt, mis on mu eesmärk sellega ja ma usun, et inimesed võiks julgemalt unistada. Mulle tundub, et ma ise kardan ja olen kartnud liiga palju, aga kui põnev on mõelda keskmisest julgemalt. Vähemalt esialgu unistada ja siis paluda ja oodata, vaadata, mis saab. Minu arust on see nii äge. Ma usun, et Jumal saaks meie eludega veel palju enamat ette võtta, kui me ainult julgeks lubada! Kui me julgeks elada!

Usk ja uskmatus vastamisi

Vahel on nii, et sul on mingid soovid ja mõtted, mida sa väga kõva häälega ei julge välja öelda,sest need tunduvad liiga utoopilised teistele rääkimiseks, aga Jumal teab neid ikka. Vahel on aga nii, et sind võivad kõik julgustada milleski, mida sa kavatsed ette võtta või mida soovid, kuid siis sa ise kardad ja pead neid asju võimatuteks (ning samas ikka loodad imele ka), kuid ka siis teab Jumal neid ikka ja on meie kõrval. Ja vahel tundub, et just siis kui peaksid tegutsema, oled selleks liiga vähese jõu ja usuga.
Ma olen viimane aasta mõlgutanud igasuguseid mõtteid seoses oma tulevikuga, sest mul oli viimane aasta koolis ja tuli valida, kuidas elu jätkata. Üks hetk tundsin, et kõike on liiga palju ja nii raske on uskuda. Pidevalt ja pidevalt tuli valida ning siis astuda samme. Seoses oma edasiste õpingutega oli aga mul südamesopis soov minna Eesti Muusika-ja Teatri Akadeemiasse kitarri õppima ja selle kõrvalt laulu ka. Kuigi tegelt olen lauluga elus rohkem tegelenud. Eelmine suvi otsustasin lihtsalt julguse kokku võtta ja küsida Akadeemia kitarriõpetajalt ja Eesti kitarrivirtuoosilt Heiki Mätlikult, kas mul on mingi võimalus proovida aasta pärast sisse astuda. Ta kutsus mind aasta tagasi talle ette mängima. Läksin sinna hingevärinal, kuid see oli väga positiivne kokkusaamine. Ta oli väga julgustav. Siis läks suvi mööda ja saabus sügis. Minu pähe tulid jälle mõtted, et see on võimatu, sest ma polnud kaks aastat üldse õppinud solfedžot, mis on üks sisseastumiseksamitest ja peale selle polnud ma kunagi sellel tasemel seda õppinud, mis on sisseastumisel vajalik. Selleks tuleks tegelikult õppida enne Akadeemiat üldse Otsakoolis. Üsna mõistlik oleks. Ja samuti polnud ma mitte kunagi elus õppinud ainet nagu harmoonia, mis oli teine sisseastumiseksam. Niisiis läksin Otsakooli harmoonia tundidesse vabakuulajana õppima. Kuid aastaga seda kõike ikka ei õpi ära. Tundus üsna lootusetu, kuid ma ikka õppisin nii palju kui jõudsin seda oma koolilõpu kõrvalt. Nii see aasta möödus, see mõte tundus mulle nii utoopia, et võiksin sisse saada. Kuid mingi julgus oli selle mõtte juures ka, kui olin palves. Sügisel hakkasin ka aeg-ajalt Mätliku juures tunnis käima. Nägin, et ta nõuab palju ja mõtlesin, kas ma kooli kõrvalt jõuan ikka seda kõike. Kuid kuidagi see asi jätkus ja nägin ise, kuidas olin ka palju juurde ikka õppinud. Siiski kevade lõpuks oli ärevus sees kogu selle asja pärast, kas saan sisse. Siiski tundsin rahu, et Jumal teab.
Samuti olin mõelnud, et tahaks laulu ka õppida juurde, näiteks kõrvalerialana, aga ei julgenud seda mõtet palju arendada, sest ma ei suutnud ikka päris uskuda, et sisse saan. Kuid oma viimases kitarrikonsultatsioonis enne sisseastumiseksamit, küsis Mätlik minult nii muuseas: "Kuule, kas sa laulu ei tahaks võtta kõrvalerialana? Et ma olen sulle siin õpetajat otsinud." See ei olnud mul mingi kinnisidee, aga tegi väga rõõmsaks ja kuidagi kinnitas mind, et olen vist ikka õiges kohas. Saabusid siis eksamid ise ja pidin hakkama neid tegema. Esimene päev oli solfedžo ja kitarri eksam. Kogesin seal suurt rahu, kuigi olin tegelikult juba füüsiliselt peale oma koolilõpetamist nii väsinud ja eksamitest oli rohkem kui küllalt. Peale selle oli Mätlik nii suur tugi ja elas mulle teiste eksamitega ka väga kaasa. Esimese päeva lõpuks aga selgus, et olin saanud eriala maksimumi. See rahustas mind solfedžo ja harmoonia osas. Selgus, et need tulid ka väga hästi. Päev pärast eksameid saabusid nimekirjad ja nägin, et olingi sissesaanud. Ja see oli nii kinnitav ja rõõmustav!
Eriti just selle pärast, et nägin, kuidas Jumal hoolitseb kõige eest ja kuigi mul oli raske uskuda kogu aasta, et jõuan oma asjadega sinnamaale, nägin, kuidas Jumal kandis ja andis usku, et Tema on minuga. Kui eile lugesin Piiblit jäi mul kõlama Jeesuse öeldud lause Martale: "Kas ma ei ole öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust!" See lause nii puudutas mind. Ükskõik, mis raskused ja võimatused, meie ees poleks, meil on tõotus, et kui me usume, võime näha Jumla kirkust.
Jumal on meiega kõigil meie teedel ja kõigis meie küsimustes!

Julgus ja kartus vastamisi...

Ma olen viimane aeg palju mõelnud sellele, kui oluline on tulla oma turvatsoonist välja ja mitte karta läbikukkumist. Üheltpoolt tuleb muidugi oma valikute, tegude ja sõnadega olla ettevaatlik, kuid samas, kui Jumal on meid kuidagi juba kinnitanud, on meil valida, kas usaldame Teda või tahan jääda turvalisse olukorda ja sammuda ilma muutusteta rada.
Inimestena on tegelikult meie elu loomulik osa see, et me kukume ja paneme vahel mööda, mõnikord isegi väga palju. Kuid kukkumises ei ole midagi halba, kui sellest õpime ja igatseme muutust. Tihti me ei anna ei endale ega teistele uut võimalust, peale mingit läbikukkumist. Nii paneme oma elu tegelikult seisma ja vahel isegi teiste elud sellega. See on kõige kohutavam asi, kui jääme sellisesse lõksu. Jumal on aga tõotanud, et Tema teeb uut ja võib tuua ka kõik heaks!
Uksest ja aknast tuleb inimestele nii palju asju peale ja enesesüüdistuse koormad on kerged tulema, kuid sellepärast on oluline näha seda, mida Jumal tahab teha ja astuda vahel ka keskmisest julgemaid samme. Midagi palju hullemat kui ebaõnnestumine, on selle kartmine. Saatan kasutab hirmu, panemaks inimesi uskuma, et enam ei tasu üritada. Keegi ei ole lähemal Jumalariigile, kui see inimene, kes saab vaadata oma kaotusele otsa silmast silma, õppida kohtuma sellega ja liikuda seejärel rahusse ja võidusse.
Olen viimane aeg lugenud John Bevere raamatut "Lõpp Hirmule", kus ta kirjutab: "Viha on järjekordne relv, mis aitab hirmu peale ajada. Seda võidakse sinu vastu kasutada selleks, et sind peatada või siis takistada. Sellest vihast võivad tõusta kas siis silmnähtavad või vaevu hoomatavad ähvardused. Niisugune meeltesegadusse ajamine aitab väga tõhusalt inimestele hirmu peale ajada. Ma olen palju kordi näinud, kuidas inimesed on teiste viha vältimiseks taganenud neist asjust, mis on nende arust õige olnud või mida nad tegema oleks pidanud. Nad tegid valerahu hoidmiseks erilisi järelandmisi. Nehemja ei pidanud üksnes taluma väljaspoolseisjate rünnakut, vaid olukorra tõttu, milles nad olid, esinesid tal probleemid ka enda meestega. Sageli, kui Jumal meid läkitab, on meil tegemist nii välise kui ka seesmise vastupanu ja vastasseisuga. Ma olen pidanud inimestele otsa vaatama ja ütleam: "Miks te lubate selle inimese valedel väidetel mõjutada seda, mida Jumal on kutsunud teid tegema? See, et teid süüdistatakse, ei tähenda, nagu süüdistajal oleks õigus või ta tahaks tõde kehtestada! Te peate ise teadma, mida Jumal räägib teie ja Tema tahte kohta teie jaoks."
See on minu arust nii oluline point, et me peame ise teadma, mida Jumal meile on andnud teha. Ja mitte isekusest tegutsema, et olla eneseteadlik, vaid teha seda alanduses ja õiges südamehoiakus, ning Jumala rahus. Ja sellejuures mitte kartma läbikukkumist elus. Nii ei saakski me elada, kui pidevalt kardaks astuda ja valikuid teha. Jumala teed on alati kõrgemad, kui meie teed ja vahel peame astuma samme, kus me hakkame ise mõtlema, et see on juba liiga ohtlik. Aga Jumal on tõotanud, et Tema on meiega IGA PÄEV kuni ajastu lõpuni! Milline tõotus! Mida on meil siis veel karta, kui Jumal on meiega?

Eelmist postitust jätkates...ma olen veendunud viimase nädalaga, et Jumal teeb tõesti kõik ilusaks!! Täitsa uskumatu, kuidas võivad muutmatutena näivad olukorrad muutuda üleöö ja just siis, kui ma olen kohe-kohe otsustand neile selja pöörata. Jumal on kutsunud meid olema enam kui võitjad! Võib-olla mõne aja edasi minnes oskan siia palju täpsemalt kirjutada ühe tunnistuse, mis on kahtlemata mu viimase aasta ime. Kuigi raskusi on kah, aga ma tean, et Jumal avab uksed, kui me koputame ja Tema juhib meie teerada. Mida on meil siis karta???
Jumalat tasub usaldada, sest see on kõige kindlam kogu universumis. Ja Ta nii-nii hoolib meist! Pikkade kurvastuste peale toob Ta tõelise rõõmu ja õnne ning pühib isiklikult ära sinu pisarad ja muudab need rõõmupisarateks ja vaibumatuks naeratuseks!

Oh..ega mul sõnu ei jätkugi vist. Aga Jumal teeb uut!! :)

You make everything beautiful...

Nagu näha on väljas ilmselgelt kevad. Linnud laulavad, päike paistab enamjaolt ja kõik tärkab. Viimane aeg olen aina enam kogenud seda, kuidas Jumal teeb nii palju ilusat. Tihti me ootame mingeid suuri asju, aga tuleb õppida nägema ka igat väiksemat asja. Mitte miski pole tähtsusetu. Viimane kuu on olnud tohutu tempo tegelikult peal. Ainult eksamid ja kool. Kohati tundub, et millal küll sellel lõpp tuleb, aga tegelikult kohe-kohe tulebki. Üks suur eluetapp saab läbitud ja järgnev algamas. Mitu nädalat tagasi tundsin nii tugevalt, kuidas Jumal kinnitas mind ühe lihtsa lausega. „Sul on tõesti lootust!“ See hetk ma teadsin, et ma ei vajagi rohkemat. Tegelikult on see tõotus meile iga päev reaalne, kui elame koos Jumalaga. Tihti on kergem anda alla või leppida kesisega. Kuid Jumal tahab anda midagi enamat ja me oleme kutsutud saavutama oma elus võitu koos Temaga! Seda on kerge rääkida headel aegadel, aga kui hakkab raskemaks minema, mis siis saab? Ma usun, et igal inimesel on aegu, kus katsutakse rohkem läbi. Justkui nagu oleks mingi pressi all. Just seda ma olen tundnud viimase aasta jooksul. Kuid selle all olles saab ilmsiks see, kes ma tegelikult olen ja kust ma siis abi otsin. Ometi kehtib ka täna tõotus, et Jumal laseb tulla kõigel kasuks, kui me Teda armastame! Seda tunnen ma ka täna. Isegi kui on palju teadmatust, siis ma tunnen, kuidas viimane aasta on nii palju õpetanud ja juurde andnud ja ma ei vahetaksseda millegi vastu.

Ma olen harjunud elama üsna kindlat elu. Nii et ma enam-vähem tean, kuidas mu elu kulgeb. Aasta tagasi oli mul pilt selge enamus põhi eluvaldkondades, mis mu elust saab ja kus suunas kulgen. Ma õppisin, koolis oli super hästi. Mu suhted olid paigas ja parimas korras. Teenimistöö oli tihe. Südames oli rahu. Tundus, et kõik on väga fain. Sügisest alates aga hakkas minu elus tugev raputus. See hakkas mulle aina vähem meeldima. Täna aga näen ma, et see oli ilmselgelt vajalik. Kuigi valus ka. Paraku pole kasvamist ilma muutusteta ja muutusi ilma valuta. Täna ei ole mul eriti aimu, kus suunas ma täpselt liikuma hakkan, kuigi näen, et Jumal on praegu seda kõike mulle samm haaval näitamas. Nägin, et mu elu oli vahepeal mu enda poolt nii paigas, et ega Jumal poleks saanud ka seal enam korrektuure teha :) Kuigi eks see, kui meil on asjad paigas, on ka Jumala õnnistus. Elus on erinevad ajad. Kuid nii hea on vaadata ja oodata, mis Jumal teeb. Hetkel aga näen, kuidas Jumal on eriliselt tööd tegemas veel mu koolis, mida praegu lõpetan ja näen seda ka juba oma loodetavas tulevases koolis.

Aga minu suurim rõõm on see, et ma võin iga päev põnevusega oodata, mida Jumal teeb..ja teate mis? Ta tõesti teeb kõik ilusaks! Olen kuulanud viimane aeg palju Rebecca St Jamesi lugu „You make everything beautiful“ ja seda ma tõesti tunnen..isegi kui ma ei tea kõiki vastuseid. Ma tean, et kõik on Tema käes ja Tema võib muuta olukordi ja tuua igast olukorrast parima välja.

„Ma suudan kõik Tema läbi, Kes teeb mind vägevaks!“ Fl. 4:13.

Vahel on nii, et elu keerdkäigud on täiesti teistsugused, kui meie ootame või arvame. Ometi on hea teada, et juhuseid pole olemas. On Jumal, kes minu elu juhib. Tunnen selle üle nii suurt rõõmu!
Pole ammu siia kirjutanud. Ilmselt on mu enda sees liiga palju juhtunud. Ma arvan, et tunduvalt rohkem, kui esmapilgul silmaga näeb. Kuid ilmselt, kui sisemine inimene uueneb ja muutub, on ka välimuses võimalik seda märgata. Selle aja sisse on mahtunud kurbus,rõõm, pettumus, lootusetus,kibedus, usk,uskmatus, hüljatuse tunne, armastuse kogemine, üksindus, vaikus kui ka kõige suurem lärm. Seega-väga palju!
Selle kõigega oli esialgu raske peale hakta. Kus on, sinna ju ikka tuleb juurde. Nii hakkas ka mu ellu tulema aina rohkem ootamatusi. Esialgu arvasin päris pikka aega, et siit ma ei oska enam midagi teha. Mina, kes olen harjunud mõtlema suhteliselt positiivselt, suutsin selle täiesti ära kaotada ja sellise mõtlemise välistada. Tundus, et olen kõike proovinud, aga miski ei toimi. Siis aga saingi aru, et see on alles koht liikuma hakkamiseks, kus mul pole mujale vaadata, kui Jumalale, ning sirutada Tema poole oma kaks tühja kätt ja segaduses süda.
Välises mõttes ja kooli mõttes ning kõige sellega seonduvas on mul väga hästi läinud. Pole öelda ühtegi halba sõna ja ma tean selle juures, et see on suur Jumala arm ja üleloomulik õnnistus, mille eest olen väga tänulik!
Ütleme nii, et see viimane aasta on mu jaoks olnud aeg, kus on kõigutatud kõike, mida on võimalik ja olen näinud, mis minu seest välja tuleb ja näen, kuidas ma reaalselt millegagi toime tulen või ei tule. Olen õppinud palju ennast tundma ja ütlen ausalt, seal on palju mitte positiivset välja tulnud, kuid ka head. Ning seda olen ma näinud sellepärast, et olen kogenud, kuidas Jumal armastab mind täpselt nii nagu ma olen. Täpselt nende möödapanekute,rõõmude,murede, unistuste, kahtluste,hirmude ja lootustega. Ma ei pea kandma kellegi teise maski enda ees, vaid võin olla see, kes ma olen ning see on nii hea!