Huvitavad ajad

Praegu on nii põnevad ajad, ma tunnen, et Jumal täiega räägib. Viimasel ajal olen ma täiega mõistnud, et Jumal tahab, et ma annaks Talle KÕIK oma elust. Ma ei taha mitte midagi endale jätta, sest kõik mu elu kuulub ainut Jumalale! Üks õhtu, ma istusin lihtsalt oma kodus ja mul hakkas nii häbi, et ma olen nii palju aega kulutanud, asjadele mis mind teevad tegelikult tühjaks, samas tunduvad toredad asjad. Aga ma mõistsin, et ma võin palju asju teha, täiesti häid asju, aga kui ma ei tee seda milleks Jumal mind on loonud, on mu tegevused tegelikult täiesti mõttetud ja kasutud. Jumal ei saa mind kasutada, kui ma ei tee seda milleks Ta mind ette on näinud. Nagu Piiblis on öeldud: "Kõike on sul luba teha, aga kõigest pole kasu"! Täna hommikul palves olles, ma tundsin, kuidas Jumal ütles, et võta paber ja kirjuta ja siis ma sain sellised read:
Kui oli antud aeg, siis ei osanud ma seda hinnata
Kui aeg mult võeti käest, sain aru selle väärtusest
Iga hetk on meile antud, et teha , milleks loodud me
Ükski päev ei ole vähem tähtsusetum, kui teine
Ma tean, et olen praegu siin ja Jumal minu kõrval
Ma tean, et nägemata pole Tal ükski mõte mu peas
Ta näinud kõiki mu päevi, mis kinkis armust mulleTa
Kas olen mõistnud, kui väga armastatud olen ma
Ta näeb ju kõike, mis mind ees on ootamas
Ma tean, et praegu end üle andma pean
Ta on mu juures ja võtab kinni käest,
Et viia mind teele, mis Talle armas on

( need on lihtsad read, aga minu jaoks väga olulised)

Haapsalus

17-18 Oktoober olime trepikoja ja Oleviste draamatrupiga Haapsalus. Reede vara hommikul saime kõik kokku ja läksime koos Haapsalusse. Esimesena peatusime Haapsalu Gümnaasiumis, kus tegime paar lugu vahetunnis, et kutsuda õpilasi õhtul kontserdile. Peale seda läksime Wiedemanni gümnaasiumisse vahetundi, et teha õhtuks reklaami. Õhtune kontsert toimus ka Wiedemanni gümnaasiumis. Kogu päev oli üsna väsitav, aga palved andsid pidevalt uue jõu. Enne õhtust kontserti tundus kõik ok, aga vahetult ennem selle algust tundsin ma järsku, et kuidagi kindel alus hakkas jalgade alt lagunema ja üle keha lõi järsku jube valu, ja häälepaelad hakkasid valutama, mida ma pole eales tundnud. Aga kui ma seda kõike tundsin teadsin ma kohe, et see oli Saatan ja mitte keegi muu. Siis me palvetasime veel kõige selle eest ja kuigi ma olin täiesti läbi tundsin ma rahu ja see valu hakkas vaibuma. Kontserti alguseks oli see täiesti kadunud ja tuli täielik kindlus ja julgus! Kontsert möödus super hästi ja Jumal oli kohal kuigi eestpalvele ei tulnud siis kedagi, aga me kutsusime kõiki järgmisel päeval Haapsalu Vabakogudusse, kus me tegime veel ühe kontserti. Sinna tuli meile rääkima veel Veljo Kaptein. Laupäeva õhtul tegi üks poiss ka otsuse, hakata käima koos Jumalaga ja ta oli eelmise päeva kontserti kutse peale koolist tulnud. Ta tunnistas et "tänasest päevast alates on mu elu uus". See oli niii suur rõõm ja see üritus läks seega täiega korda!!!

Viljandis

28.september käisime Trepikojaga Viljandi Baptistikoguduses hommikusel teenistusel muusikat tegemas. Sama öö enne seda tulin ma Soomest olin seal natuke aega olnud ja päris raske oli end koguda. Ütleme nii, et see väike eemalolek Soomes ei mõjunud just päris vaimuliku powerina, aga teisest küljest oli see hea ja vajalik proovilepanek. See sama nädal poleks olnud võimatu ka see, et ma oleksin sattunud samasse kooli kus oli tulistamine.Päris suur tõenäosus oli, aga Jumal hoidis mind sellest, see oli tõeline ime. Nii olin ma paljugi selle sündmuse mõju all ja mõtted muudkui pöörlesid selle ümber, mis oleks olnud ja kuidas oleks olnud. Aga siis ma mõistsin hetkega, kuidas Jumal nii väga armastab mind ja kuidas Ta andis mulle aega, et täita veel neid eesmärke minuga, mis Ta on minu loomisega seadnud. Hetkega oli mul Vaim nii ärkvel ja täielik rahu, et ma pean sellest olukorrast jagama teenistusel. Seda ma ka tegin. Kui ma sellest tunnistasin, siis ma kogesin nii elavalt, kuidas Jumala Püha Vaim täitis mind ja täitis kogu seda ruumi, kus teenistus toimus. Tänu Jumalale, et mina olin nõder ja Tema sai teha tööd ning kasutada seda olukorda, et äratada nii mind kui Sind ärkvele, sest ükski minutki, mil me elame, pole meie käes, vaid meie Taevase Isa käes! Iga hetk on üks suur arm meile! Nii sinule kui minule. Kogu au kuulub Jeesus Kristusele! Aamen!

Tammsaare pargis Septembris 2008

20. Septembril käisime Trepikojaga Tammsaare pargis esinemas. Tegime seal kolm täispikka kontserti ja peale selle tegid oleviste noored draamat, Veljo Kaptein jutlustas ning paljud noored jagasid Alfat tutvustavaid flaiereid. Nädal enne seda, oli täis täiesti ootamatuid ja jõhkraid tagasilööke ja Saatan tõesti ei maganud. Mina ja teisedki ei osanud enam midagi oodata. Tundus, et enda elu lihtsalt jookseb täiesti kokku. Kõigutati kõike, mida vähegi sai. Sama päeva hommikul oli meil kõikidel olek üsna nõder ja sisemuses oli täielik lootusetus. Kodust väljumiseni oli kuskil paarkümmend head minutit ja siis avas Helen Piibli ja sealt saime me salmi, mis ütles meile kõik ja mis täitis meid täieliku kindluse ja lootusega. Meie sees oli teadmine, et need kontserdid toimuvad ja veel väga võimsalt. Jumal on meiega! Nii läksime me välja ja tohutu rõõm oli südames. Esimese kontserti algul juba oli näha, kuidas inimesed seisatusid ja jäid vaatama. Nii nägime seda terve päev. Paljud jäid seisma ja nende silmad muutusid vesiseks. Paljud kadusid posti taha, mõned põõsa taha. Jumal puudutas inimeste südameid! Nägime lava ees, kuidas üks noor mees seisis. Tundus, et see ühiskond ei andnud talle palju lootust, kuid ühe murdosa sekundiga, oli see mees murdunud ja põlvili maas ning alandunud Jumala ette. See oli nii võimas. Ma pole oma elus eales, midagi nii võimsat näinud. Kui Jumal tegutseb, siis sünnivad imed. Inimeste südamed saavad muudetud! Ükski arst ega psühholoog ei suuda muuta inimese südant ja täita seda tühjust. Ükski ilus laul ei saa seda teha. Seda saab teha ainult Jumal!