Räägitud sõnad

Siin ma nüüd taaskord olen. Kaks viimast päeva on olnud midagi väga mõnusat! Ma olen saanud olla kodus ja seda nii, et saan teha mis tahan ja võin olla täitsa ihuüksi. Päris äge on. Mis on aga kõige parem selle aja jooksul olnud, on see, et ma olen saanud lugeda Piiblit ja olla palves. Ja seda niimoodi, et ei pea kogu aeg kella jälgima, kas ma pean juba kuhugi lendama. Super hea mõte on aeg maha võtta! Soovitan soojalt kõigile! :)
Agaa..mind hakkas paar õhtut tagasi kõnetama see,et kuidas ma tegelikult oma sõnu kasutan ja kui kergekäeliselt võib öelda, et ma olen väsinud, ehkki ma tean sellel momendil, et elujõudu siiski veel jagub. Ja kuidas oleks siis, kui tunnen end veidi väsinuna, aga ütlen, et mul on veel jõudu. Siis tegelikult tuleb ka vajalik jõud ja energia. Mis siis saab veel muust, mida oma suuga ütleme. Seepeale aga leidsin ma raamatu ja seal just rääkis sellest. See raamat oli "Neljas dimensioon". Avasin selle raamatu ja see rääkis just sellest, kuidas me oma sõnu kasutame. Üks pastor rääkis, kuidas ta oli kohanud ühte neurokirurgi, kes rääkis talle suure põnevusega, kuidas neuroloogia on teinud suure avastuse. Nimelt selle, et kogu inimese närvisüsteem allub kõnekeskusele. Nimelt inimesed, kes pidevalt ütlevad lihtsalt kõnekäänuna, et nad on juba vanad ja viletsad ongi seda. Sest nende närvid saavad selle kaudu kõnekeskuselt justkui märguande, et nüüd on vaja nõrk ja vana olla. Nii hakkavad närvid tegutsema nii, et nad oleks nõrgad. Samamoodi mõjuvad isegi kõnekäänud, et "ma olen surmani väsinud" jms. See kõik mõjub ja isegi meie närvid alluvad sellele. Mis siis saab veel sellest, mida palves ütleme? Sellel on võimas jõud, mida ütleme. Sest see saab ka öeldud vaimumaailma ja sinu öeldud sõnast saab reaalsus. Seepärast ka, kui Jumal rajas maailma ütles Ta " Saagu valgus" ja valgu sai. Ka Jumal lõi maailma sõna läbi. Mitte midagi pole niisama. Samamoodi, kui sa oled nüüd palves ja ütled välja oma sõnad, siis Jumal kuuleb seda ja seda kuulevad isegi su närvid. See hakkab elama su alateadvuses. Aga mis on alateadvus? See on meie sisemine inimene ehk meie vaim. Piibel ütleb selgelt, kes valitseb oma keelt, valitseb kogu oma keha üle. Mida sa räägid, seda sa saad. Enne, kui sa võid muutuda, pead sa muutma oma keelt. Kui sa ei muuda oma keelt, ei ole sa võimeline muutma iseennast. Räägitud sõnades on jõud. Ja iga öeldud sõnaga võid sa mõelda, mida sa sellega külvad? Kas head või halba?

Ei anna alla!

Ma jõudsin täna koju ja füüsiliselt olen ma ikka väga väsinud. Aga isegi kui hommikul oli igat pidi üsna "kapsa" tunne, siis nüüd selle päva jooksul olen saanud jälle nii rõõmsaks. Ei tohi alla anda ja vaadata, mida mul pole. Vaid tuleb vaadata seda, mis mul on ja mis ma sellega nüüd peale hakkan. Nii kerge on vaadata neid asju, mida pole ja mida tahaks, aga kui palju raskem on tihtipeale näha neid, mis mul juba olemas on ja mis ma nendega teha saan. Ja iga väike nurisev mõte viib teiseni ja teine kolmandani ning nii see jätkub, kui ma enne ise ei ütle nendele mõtetele EI! Need ei ole meie jaoks. Ja miski ei saa olla hullem kui rusutud vaim. Enne võib juba füüsiliselt väga väsinud olla, aga kui vaim on ergas ja värske, siis on kõik eluks vajalik tegelikult olemas. Ja mis kõige peamine, kui vaim on värske, siis on ka rahu ja rõõm! Neid ei saa me ise endale kuidagi tekitada. Ainus, mis me saame teha on nendele nurisevatele ja rusuvatele mõtetele öelda Ei ja püüelda selles suunas ja kui me seda oma südames soovime, siis Jumal tuleb ka appi! :) Ma tahaks nii lihtsalt tunda rõõmu sellest ajast ja ilust, mis praegusel aastaajal on ja mitte lasta rusuda mõtetel, mis võivad kergelt tulla. Vaid tegelikult on nii nii palju asju, mille eest olla tänulik ja kui jääda niimoodi mõtlema, siis on iga nurisev mõte kadunud. Ma ei tea, kui sa seda postitust loed ja kui sa ka väsinud oled, siis tea, et kõik on Jumala käes ja me ei näe oma asju nii nagu Jumal. Tihtipeale me anname just sekund või paar sammu enne lahendust alla ja kui oleks veidi veel oodanud, oleks lahendus tulnud. See on inimlik ja normaalne inimloomuse puhul. Aga meil on iga päev võimalik teha otsus, et me ei anna alla vaid püüdleme enama poole! Milleks raisata aega sellele, et mõelda kui palju on puudu. Vaata juba seda, mis sul on ja mõtle, kuidas sa seda kasutad, mis sul juba on! Mina usun, et miski pole niisama! Meil on vaja hingata ja tunda rõõmu sellest, mis meile on antud ja siis tuleb ka kõik muu! Ma tunnen, et mu sees toimus justkui siuke refresh praegu, kui seda postitust kirjutasin.

Uus etapp

Hmm...olen praegu elus jõudnud etappi, kus ma kogen, et ma pean kõik enda kätest lahti laskma. Mitte enam teoreetiliselt vaid reaalselt. Ma olin mõnda aega juba ühe teatud küsimusega Jumala ees ja mul oli rahu, kuid samas ma teadsin, et see peab saama siiski oma selguse ja ma pean selle veel enam oma käest lahti laskma. Inimlikult, ma ei tahaks seda käest lasta, sest loogiliselt mõeldes, tunduks siis, et tõmbaksin ise oma plaanile vee peale. Kuidas ma siis edasi lähen, kui olen justkui ise asja ära andnud. Ma olin sellega Jumala ees ja ikka küsisin Temalt, kuidas toimida ja mida teha, et mul on rahu, aga samas ma ei taha asja ise hakata sättima ja juhtima, sest ma lihtsalt ei oska. Ühel hommikul aga, kui ma olin Jumala ees selle sama küsimusega, sain ma aru, et nüüd toimus midagi, nüüd tuleb see osa, kus ma reaalselt saangi lasta asja oma käest ära. Niisiis alustasin ma oma päeva täielikus rahus, mu sees oli rõõm. Jumal andis ka väga julgustava sõna mulle, et isegi kui ma astun liiga suure sammu korraga, aga oma südames olen soovinud tõesti teha asja Temale meelepärasel viisil, siis ma ei kuku mitte kunagi maha, vaid Tema kätele ja Tema aitab mu kohe jälle püsti. See on sama võrdluspilt, kui laps õpib kõndima, siis algul on ema ja isa selja taga ja kui tasakaal kaob ära, siis on teada, et laps ei kuku maha vaid vanemad püüavad Ta kinni. Samamoodi on ka meiega, kui elame koos Jeesusega. Läksin siis selles teadmises uksest välja ja vähem kui kahe tunni pärast, oli see asi saanud reaalse selguse. Kus ma seisingi selle olukorraga silmitsi ja sain aru, et nüüd lasen ma selle oma käest ära. Mul oli rahu ja see on ka praegu, lihtsalt ma igatsen, et iga samm, mida ma selle otsuse poole astun, et see oleks Tema tahtes ja et Tema ise näitaks, kas see on tõesti Tema tahe ja sel juhul ka ise juhiks seda edasi. Ning kui see pole Tema tahe, siis kuulub tänu ja ülistus talle edasi!!! Küll Ta näitab, mis saab. Kõige olulisem on praegu lihtsalt see, et minu elus ja mu südames kuuluks esimene koht tõesti ainult Jeesusele ja ainult Jeesusele!!! Peale seda otsust, sain ma aru, et mu sammud tõesti pole minu käes, vaid veelgi enam Tema käes ja ma ei pea muretsema, sest kõik, mis Tema on ette näinud see tuleb ja see tuleb õigel ajal ning õigel viisil. Jumal ei jää kunagi hiljaks, Tema hoolib eelkõige meie südamest ja tahab läbi katsuda, mida me ise oleme valmis andma. Kui Jumal on esikohal, siis tuleb ka kõik muu. Ma lihtsalt kogen, kuidas Jumal on saanud veel rohkem mu sees elavaks ja veel veel reaalsemaks. Ma olen täiesti sõnatu Tema ees, sest kõik mis on mu sees, mis on mu ümber, see ongi Tema kätes! Mitte kellegi teise kätes. Ainult Jeesuse!!! Ma ei kujutaks ette elu ilma Temata, see oleks täiesti tühi. Mitte miski ei saa olla reaalne ja tõeline, kui seal pole Jeesust. Mitte ükski suhe, ei saa olla tõeline armastuse suhe, kui selle keskmeks ja peaks ei ole Jeesus, kui selle suhte südameks ei ole Jeesus. Mitte ükski elu ei saa olla tõeliselt elav, kui seal pole Jeesust. Meil võib kõik olla: pere,maja,auto,lapsed,raha, võime reisida kuhu iganes, aga see kõik on tühi ilma Jeesuseta! Ma ei taha oma elul lasta raisku minna, nii, et ma ei ela seda tõelislet. Nii, et ma ei ela seda koos Jeesusega. See ei ole võimalik. See oleks kõige jubedam asi, mis olla saaks. Mis saaks olla jubedam, kui panna kõik ressursid lähima seitsmekümne eluaasta jaoks välja, aga mitte midagi panustada igavikuks. Jumal ei ole orjapidaja. Ta ei ole religioon. Ta on armastus ja vabadus ning ainus tõeline!!! Ainult Talle kuulub mu elu!

Kevad käes...

Ja tundub, et kevad ongi käes. See nädalavahetus oli kiire, aga igati tore. Reede õhtul olime Trepikojaga Oleviste noorteõhtul ja laupäeval Upstair`s nightil. Hea oli kogeda seal teenides, et Jumala rahu on üle kõigest. Ükskõik, kas mul on hea olla või mitte. Vahet pole, kui emotsioonitu tunne isegi võib vahepeal olla, siis lihtsalt Jumala ees vaikseks jäädes ja palves olles täidab Tema oma rahuga ja Tema ei anna nii nagu maailm annab. Jumala tõotused kehtivad eile, täna ja igavesti! Terve laupäeva jooksul olin ma nii õnnelik, et sain olla ühe uue hindamatult toreda sõbraga koos, kelleks on Briti! Tema on tõeline särav Pärl!
Täna aga otsustasin ma veidi aja maha võtta ja valmistuda rohkem homseks ürituseks koolis, kus teeme ka Trepikojaga musa. Aga istusin hommikul diivani peale ja avastasin ühtäkki, et ei peagi täna üksi olema. Jumal oskas mu tänase päeva juba hästi ära planeerida :) Nii tore päev oli. Ja Jumal oli tõeliselt ligi ja julgustas, isegi kui mul hommikul ärgates oli tunne, et mul pole julgust ega energiat üldse. Aga tänu Jumalale, et kui mina olen kaotanud oma jõu, siis saabki ilmsiks Tema vägi!!!

Kui katkeb elu habras niit..

Kui katkeb elu habras niit,
Ma lähen sinna kus on valgus
Saab tõeks mu igatsetud ootus
Kui katkeb elu habras niit

Kui katkeb elu habras niit
Ma suundun maale, kus on rahu
Ei pisaraid ei mingeid vaevu
Kui katkeb elu habras niit

Kui katkeb elu habras niit
Ma jätan maha maised vaevad
Läen lennates siit ära taeva
Kui katkeb elu habras niit
Kui katkeb elu habras niit...

Need on ühe laulu kirjeldamatult ilusad sõnad. Ja see on laul, mis on minu sees helisenud juba kolm päeva. Nimelt suure reede pärastlõunal lahkus minu kallis vanaema Hermine Nõlvak igavikku. Ta oli mulle tohutult kallis ja väga suur eeskuju. Ta elu ei olnud kerge, aga see kui auline oli Tema lahkumine Jumala juurde, oli nii ilus. See oli minu jaoks üks ilusamaid kogemusi ja samas eks inimlikult-valus ka. Siiski, see rõõm, et Ta pääses sinna on veelgi suurem. Ma reede õhtul, kui Ta juba viidi kodust ära, istusin ta tühja voodi peale ja mõtlesin, et just ta hingas ja nüüd ongi ta Jeesuse juures, kus pole valu ega pisaraid. Ja see, mida ma seal voodi juures kogesin, oli nii suur rahu, Issanda inglid olid veel seal, ma nii kogesin seda ja Jumala lähedus oli nii suur sellel hetkel seal toas. Võiks arvata, et inimese surm on tohutult jube hetk, aga kui inimene läheb Jumala juurde, on see kõige ilusam hetk üleüldse!!! See oli esimene kord, kui nii lähedalt sain seda ise kogeda. See, et vanaema läks Jumala juurde oli nii tuntav. Vanaema lahkus täpselt siis kui olime lõpetanud Meie Isa palve ja öelnud Aamen. Täpselt suurel reedel ja sama kella paiku, mil Jeesus kunagi ristil. Ja see tuba oli täis Jumala rahu ja lähedust ja Issanda ingelid. Vahetult enne sain ma unenäo, kus vanaema tõusis püsti ja ütles: "Ma olen nüüd terve ja saan taas liikuda". Ta oli nii noor ja ilus seal ja naeratas. See oli nii auline. Ja see unenägu jäi mind saatma, kuni sain teada, et vanaema lahkuski nüüd igavikku. Need ülestõusmispühad on kindlasti minu kõige erilisemad, mis siiani olnud on. Tänu Jumalale! Ja üks päev kui ma Taevasse lähen, siis ma kohtan seal taaskord teda, kus ei lahuta meid enam mitte miski. Milline rõõm meid küll ees ootab, kui oleme oma elud andnud Jumalale! Kohtume Taevas, kallis Vanaema...

Tänu...

Eile õhtul, kui ma kodus istusin ja muusikat kuulasin, jäin ma mõtlema seda, kui vähe tänulik ma oskan olla Jumalale. Siis kui kõik on tegelikult väga hästi, käib ikka sees küsimus, et midagi on ikka puudu. Asjad võiks veel paremad ju olla. Nii hea oleks ju elada, kui poleks peas ühtegi kahtlust ega lahendamata küsimust. Loomulikult on see mõnes mõttes hea, et mitte leppida hetke olukorraga ja mugavusega, aga see pole paraku päris see rahutus. Ma sain aru, et see on minu tänamatus. Kui kergesti ma võin ära unustada selle, kui mul on reaalselt olemas sõbrad, kellele iga päev helistada ja kellega kokku saada, kui mul on vanemad, kui mul on tervis korras, kui mul on süüa, kui mul on soe, kui mul on töö ja kooliga kõik korras ja mis KÕIGE olulisem, kui ma tean, kuhu ma lähen siis, kui ma siin maa peal olen üks kord "kohvrid pakkinud" ja lahkunud sellest maailmast. Lõppkokkuvõttes on kõige olulisem varandus Puhas Süda ja muu ei olegi selle kõrval oluline.Tihti on aga nii, et kui mingi asi kaob meie elust ära või hakkab kaduma, mis enne oli nii iseenesest mõistetav, siis me hakkame võitlema ja siis me mõistame, kui tänulikud oleks me pidanud olema, siis kui see oli meil olemas. Jumal tahab kindlasti, et meil ei oleks puudust ja õnnetusi, aga kui me teisiti ei pane tähele seda, mis meile tegelikult antud on, ei jää Tal muud üle, kui see ära võtta või näidata, et see ei ole iseenest mõistetav. Kõik, mis mul siin on- see on Jumala arm. Mitte midagi, ei tohi võtta iseenesest. See on Jumala kingitus. Isegi see, et mu süda tuksub ei ole ju minu võimuses. See on Jumala kingitus ja plaan. Kõik, mis meile on anutd, see on mingi mõttega. See on antud selleks, et sünniks Jumala plaan. Kui ma iga õhtu magama minnes ja hommikul ärgates oskaks olla tõeliselt tänulik selle üle, et mul on sõbrad kõrval, et mul on vanemad, et mul on süüa, et mul on soe, et mul on kool või töö olemas ja see, et ma tean, kust tuleb mulle päriselt jõud ja Kelle käes on tegelikult mu algav päev, siis ma käiksin ju ringi ainult rõõmujoovastuses. Ma leidsin just sahtlist paberi, kuhu ma olin kirjutanud eelmise aasta algul oma soovid ja palved, mida ma võiksin ette võtta või kuidas näiteks kooli lõpetada. Siis aasta hiljem lugesin ma neid palveid ja soove, mis see hetk tundusid isegi suhteliselt utoopilised ja need kõik olidki läinud nii, nagu ma olin palunud ja julgenud mõelda. Ma vaatasin ja mõtlesin, et Jeesus, see on Sinu töö ja see on Sinu kingitus, mille üle ma võiksin olla tänulik IGA päev! Jeesus on niii hea ja Talle peab kuuluma tänulaul ja ainult Talle! Tema on meie tugevus! Miski pole niisama antud meile, see on osa, mida Jumal on igaühele erinevalt usaldanud ja see on õnnistus, mida Ta on igaühe jaoks ette näinud. Nüüd,kui Ta on Sulle teinud kingituse- andnud elu, koos kõige sinna kuuluvaga, on see kingipakk sinu käes ja küsimus on selles, kas sa tunned sellest mõnda aega rõõmu ja siis paned ta nurka, vaadataes lihtsalt kui ilus see on ja mõne aja pärast hakkad sellega harjuma ja see enam ei paku sellist rõõmu. Või sa avad selle kingi, tänad ja hakkad seda kingitust õigesti kasutama oma elus ja see ei ole sulle lihtsalt nurka jääv ja tolmu koguv kingitus. Kuidas sa tahad toimida? Ma palun Jumalat iga päev, et võiksin olla avatud silmade ja südamega, et näha, kui tänulik ma võin olla ning et mul oleks tarkust, kasutada Jumala kingitus õigesti ja täita Tema plaani. Jumal ütleb Sulle oma sõnas: "Ara karda, sest Mina olen sinuga, ära vaata ümber, sest Mina olen su Jumal, Ma teen su tugevaks, Ma aitan sind, Ma toetan sind oma õiguse parema käega." Nõnda ütleb Jumal Issand, kes on loonud taeva ja on selle võlvinud, kes on laotanud maa ja sellest võrsuva, kes on andnud hingeõhu sellele rahvale ja vaimu neile, kes seal peal käivad: " Mina Issand olen õigusega sind kutsunud ja kinnitan su kätt, ma kaitsen sind ja panen sinu rahvale lepinguks, paganaile valguseks, avama pimedate silmi, vabastama vange vangistusest, pimeduses istujaid vangikojst.Mina olen Issand see on mu nimi, ja mina ei anna oma au teistele ega oma kiidetavust nikerdatud kujudele. Vaata eelmised sündmused on aset leidnud ja ma kuulutan uusi, enne kui need toimuma hakkavad, teen ma need teile teatavaks!" (Jesaja 42:5-9).

Siiras simakirjatsematu usk

"Õige lokkab nagu palmipuu, ta kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil. Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes.(Psalm 92:13,14) Me kannatame oluliselt, kui laseme oma isiklikku osadust Jumalaga rikkuda selle läbi, mida nimetatakse kristlikuks osaduseks. Oleme liialt kalduvad vahetama osadust Jumalaga inimliku osaduse vastu ja vaatame toetuse saamiseks pigem kaasinimeste poole kui taeva poole. See pole siira usu vili, vaid hoopis midagi vastupidist. Siiras usk on õitsev ja tugev niihästi kõrbeüksinduses kui koguduse ksekel viibides. See on esimene kallis jumaliku ettehoolde tingimus "rasketel aegadel". Keegi ei saa selleta edu saavutada, olgu ajad millised tahes: rahulikud või rahutud, karmid või tasased, sünged või helged. Kui inimene kaotab sellise usu, mis on vaid ajutiseks tema hinges juurdunud ja seal vaevaga üles kasvanud, siis murdub ta varem või hiljem. Kui laseme Jumalal olla üks meie seast, siis oleme igavesti turvatud. Issand tunneb omi ja Tema seatud aluskivi püsib igavesti! Keset kõiki neid kannatusi, katsumusi, labaseid tühijutte on kirjeldamatu õnn rutata Jumala kindla aluse juurde. On olemas suurepärane vaimulik side siira usu vahel inimese südames ja kindla aluskivi vahel, mille on rajanud Jumala käsi. Püsima jäävad ainult need asjad, mis on rajatud Jumalale. Seal kus Jumal ongi asjade aluskiviks. Seal on kõik rünnakud edutud. Sest Jumala silm peatub nende kohal, kes Talle kuuluvad. Ühtegi neist ei unustada, sest igaühe nimi on pitseeritud Ta südamesse. Nad kõik on Talle niisama kallid, kui hind, mille Ta nende eest maksis, ja see on Tema enda Poja hindamatu veri. Seega mida on meil karta? Mille pärast peaksime rahutust tundma? Seesmine siiras usk ja Jumala "kindel aluskivi" meie all- niisugune on meie õnnis eesõigus ja me võime rahuliku südamega edasi minna, olles veendunud, et kõik jääb alatiseks heaks, kui Jumal on meiega! See on lühidalt-väga lühiidalt see, mis Jumal minu südamesse täna rääkis!