Julgus ja kartus vastamisi...

Ma olen viimane aeg palju mõelnud sellele, kui oluline on tulla oma turvatsoonist välja ja mitte karta läbikukkumist. Üheltpoolt tuleb muidugi oma valikute, tegude ja sõnadega olla ettevaatlik, kuid samas, kui Jumal on meid kuidagi juba kinnitanud, on meil valida, kas usaldame Teda või tahan jääda turvalisse olukorda ja sammuda ilma muutusteta rada.
Inimestena on tegelikult meie elu loomulik osa see, et me kukume ja paneme vahel mööda, mõnikord isegi väga palju. Kuid kukkumises ei ole midagi halba, kui sellest õpime ja igatseme muutust. Tihti me ei anna ei endale ega teistele uut võimalust, peale mingit läbikukkumist. Nii paneme oma elu tegelikult seisma ja vahel isegi teiste elud sellega. See on kõige kohutavam asi, kui jääme sellisesse lõksu. Jumal on aga tõotanud, et Tema teeb uut ja võib tuua ka kõik heaks!
Uksest ja aknast tuleb inimestele nii palju asju peale ja enesesüüdistuse koormad on kerged tulema, kuid sellepärast on oluline näha seda, mida Jumal tahab teha ja astuda vahel ka keskmisest julgemaid samme. Midagi palju hullemat kui ebaõnnestumine, on selle kartmine. Saatan kasutab hirmu, panemaks inimesi uskuma, et enam ei tasu üritada. Keegi ei ole lähemal Jumalariigile, kui see inimene, kes saab vaadata oma kaotusele otsa silmast silma, õppida kohtuma sellega ja liikuda seejärel rahusse ja võidusse.
Olen viimane aeg lugenud John Bevere raamatut "Lõpp Hirmule", kus ta kirjutab: "Viha on järjekordne relv, mis aitab hirmu peale ajada. Seda võidakse sinu vastu kasutada selleks, et sind peatada või siis takistada. Sellest vihast võivad tõusta kas siis silmnähtavad või vaevu hoomatavad ähvardused. Niisugune meeltesegadusse ajamine aitab väga tõhusalt inimestele hirmu peale ajada. Ma olen palju kordi näinud, kuidas inimesed on teiste viha vältimiseks taganenud neist asjust, mis on nende arust õige olnud või mida nad tegema oleks pidanud. Nad tegid valerahu hoidmiseks erilisi järelandmisi. Nehemja ei pidanud üksnes taluma väljaspoolseisjate rünnakut, vaid olukorra tõttu, milles nad olid, esinesid tal probleemid ka enda meestega. Sageli, kui Jumal meid läkitab, on meil tegemist nii välise kui ka seesmise vastupanu ja vastasseisuga. Ma olen pidanud inimestele otsa vaatama ja ütleam: "Miks te lubate selle inimese valedel väidetel mõjutada seda, mida Jumal on kutsunud teid tegema? See, et teid süüdistatakse, ei tähenda, nagu süüdistajal oleks õigus või ta tahaks tõde kehtestada! Te peate ise teadma, mida Jumal räägib teie ja Tema tahte kohta teie jaoks."
See on minu arust nii oluline point, et me peame ise teadma, mida Jumal meile on andnud teha. Ja mitte isekusest tegutsema, et olla eneseteadlik, vaid teha seda alanduses ja õiges südamehoiakus, ning Jumala rahus. Ja sellejuures mitte kartma läbikukkumist elus. Nii ei saakski me elada, kui pidevalt kardaks astuda ja valikuid teha. Jumala teed on alati kõrgemad, kui meie teed ja vahel peame astuma samme, kus me hakkame ise mõtlema, et see on juba liiga ohtlik. Aga Jumal on tõotanud, et Tema on meiega IGA PÄEV kuni ajastu lõpuni! Milline tõotus! Mida on meil siis veel karta, kui Jumal on meiega?

Eelmist postitust jätkates...ma olen veendunud viimase nädalaga, et Jumal teeb tõesti kõik ilusaks!! Täitsa uskumatu, kuidas võivad muutmatutena näivad olukorrad muutuda üleöö ja just siis, kui ma olen kohe-kohe otsustand neile selja pöörata. Jumal on kutsunud meid olema enam kui võitjad! Võib-olla mõne aja edasi minnes oskan siia palju täpsemalt kirjutada ühe tunnistuse, mis on kahtlemata mu viimase aasta ime. Kuigi raskusi on kah, aga ma tean, et Jumal avab uksed, kui me koputame ja Tema juhib meie teerada. Mida on meil siis karta???
Jumalat tasub usaldada, sest see on kõige kindlam kogu universumis. Ja Ta nii-nii hoolib meist! Pikkade kurvastuste peale toob Ta tõelise rõõmu ja õnne ning pühib isiklikult ära sinu pisarad ja muudab need rõõmupisarateks ja vaibumatuks naeratuseks!

Oh..ega mul sõnu ei jätkugi vist. Aga Jumal teeb uut!! :)

You make everything beautiful...

Nagu näha on väljas ilmselgelt kevad. Linnud laulavad, päike paistab enamjaolt ja kõik tärkab. Viimane aeg olen aina enam kogenud seda, kuidas Jumal teeb nii palju ilusat. Tihti me ootame mingeid suuri asju, aga tuleb õppida nägema ka igat väiksemat asja. Mitte miski pole tähtsusetu. Viimane kuu on olnud tohutu tempo tegelikult peal. Ainult eksamid ja kool. Kohati tundub, et millal küll sellel lõpp tuleb, aga tegelikult kohe-kohe tulebki. Üks suur eluetapp saab läbitud ja järgnev algamas. Mitu nädalat tagasi tundsin nii tugevalt, kuidas Jumal kinnitas mind ühe lihtsa lausega. „Sul on tõesti lootust!“ See hetk ma teadsin, et ma ei vajagi rohkemat. Tegelikult on see tõotus meile iga päev reaalne, kui elame koos Jumalaga. Tihti on kergem anda alla või leppida kesisega. Kuid Jumal tahab anda midagi enamat ja me oleme kutsutud saavutama oma elus võitu koos Temaga! Seda on kerge rääkida headel aegadel, aga kui hakkab raskemaks minema, mis siis saab? Ma usun, et igal inimesel on aegu, kus katsutakse rohkem läbi. Justkui nagu oleks mingi pressi all. Just seda ma olen tundnud viimase aasta jooksul. Kuid selle all olles saab ilmsiks see, kes ma tegelikult olen ja kust ma siis abi otsin. Ometi kehtib ka täna tõotus, et Jumal laseb tulla kõigel kasuks, kui me Teda armastame! Seda tunnen ma ka täna. Isegi kui on palju teadmatust, siis ma tunnen, kuidas viimane aasta on nii palju õpetanud ja juurde andnud ja ma ei vahetaksseda millegi vastu.

Ma olen harjunud elama üsna kindlat elu. Nii et ma enam-vähem tean, kuidas mu elu kulgeb. Aasta tagasi oli mul pilt selge enamus põhi eluvaldkondades, mis mu elust saab ja kus suunas kulgen. Ma õppisin, koolis oli super hästi. Mu suhted olid paigas ja parimas korras. Teenimistöö oli tihe. Südames oli rahu. Tundus, et kõik on väga fain. Sügisest alates aga hakkas minu elus tugev raputus. See hakkas mulle aina vähem meeldima. Täna aga näen ma, et see oli ilmselgelt vajalik. Kuigi valus ka. Paraku pole kasvamist ilma muutusteta ja muutusi ilma valuta. Täna ei ole mul eriti aimu, kus suunas ma täpselt liikuma hakkan, kuigi näen, et Jumal on praegu seda kõike mulle samm haaval näitamas. Nägin, et mu elu oli vahepeal mu enda poolt nii paigas, et ega Jumal poleks saanud ka seal enam korrektuure teha :) Kuigi eks see, kui meil on asjad paigas, on ka Jumala õnnistus. Elus on erinevad ajad. Kuid nii hea on vaadata ja oodata, mis Jumal teeb. Hetkel aga näen, kuidas Jumal on eriliselt tööd tegemas veel mu koolis, mida praegu lõpetan ja näen seda ka juba oma loodetavas tulevases koolis.

Aga minu suurim rõõm on see, et ma võin iga päev põnevusega oodata, mida Jumal teeb..ja teate mis? Ta tõesti teeb kõik ilusaks! Olen kuulanud viimane aeg palju Rebecca St Jamesi lugu „You make everything beautiful“ ja seda ma tõesti tunnen..isegi kui ma ei tea kõiki vastuseid. Ma tean, et kõik on Tema käes ja Tema võib muuta olukordi ja tuua igast olukorrast parima välja.

„Ma suudan kõik Tema läbi, Kes teeb mind vägevaks!“ Fl. 4:13.

Vahel on nii, et elu keerdkäigud on täiesti teistsugused, kui meie ootame või arvame. Ometi on hea teada, et juhuseid pole olemas. On Jumal, kes minu elu juhib. Tunnen selle üle nii suurt rõõmu!
Pole ammu siia kirjutanud. Ilmselt on mu enda sees liiga palju juhtunud. Ma arvan, et tunduvalt rohkem, kui esmapilgul silmaga näeb. Kuid ilmselt, kui sisemine inimene uueneb ja muutub, on ka välimuses võimalik seda märgata. Selle aja sisse on mahtunud kurbus,rõõm, pettumus, lootusetus,kibedus, usk,uskmatus, hüljatuse tunne, armastuse kogemine, üksindus, vaikus kui ka kõige suurem lärm. Seega-väga palju!
Selle kõigega oli esialgu raske peale hakta. Kus on, sinna ju ikka tuleb juurde. Nii hakkas ka mu ellu tulema aina rohkem ootamatusi. Esialgu arvasin päris pikka aega, et siit ma ei oska enam midagi teha. Mina, kes olen harjunud mõtlema suhteliselt positiivselt, suutsin selle täiesti ära kaotada ja sellise mõtlemise välistada. Tundus, et olen kõike proovinud, aga miski ei toimi. Siis aga saingi aru, et see on alles koht liikuma hakkamiseks, kus mul pole mujale vaadata, kui Jumalale, ning sirutada Tema poole oma kaks tühja kätt ja segaduses süda.
Välises mõttes ja kooli mõttes ning kõige sellega seonduvas on mul väga hästi läinud. Pole öelda ühtegi halba sõna ja ma tean selle juures, et see on suur Jumala arm ja üleloomulik õnnistus, mille eest olen väga tänulik!
Ütleme nii, et see viimane aasta on mu jaoks olnud aeg, kus on kõigutatud kõike, mida on võimalik ja olen näinud, mis minu seest välja tuleb ja näen, kuidas ma reaalselt millegagi toime tulen või ei tule. Olen õppinud palju ennast tundma ja ütlen ausalt, seal on palju mitte positiivset välja tulnud, kuid ka head. Ning seda olen ma näinud sellepärast, et olen kogenud, kuidas Jumal armastab mind täpselt nii nagu ma olen. Täpselt nende möödapanekute,rõõmude,murede, unistuste, kahtluste,hirmude ja lootustega. Ma ei pea kandma kellegi teise maski enda ees, vaid võin olla see, kes ma olen ning see on nii hea!

Mis siis ikkagi loeb?

Päris tihti on paljudes kristlikes ülistuslauludes lause "Jumal, Sa oled mulle kõik!"Me tihti laulame seda, kaasaarvatud mina ja ma usun, et see on olnud ka siiras soov, kuid viimasel ajal olen ma jõudnud oma elus sinna, kus Jumal küsib mu käest: "Mirjam, kas Ma olen ikka su jaoks KÕIK?" Mis see siis tegelikult reaalselt tähendab? See tähendab ju tegelt seda, et mitte kui midagi ei saa olla mulle olulisem kui Jumal. Nii see ju on ka. Aga kui reaalselt asjad kaovad minu käest ära, mis tegelikult on ikkagi mulle ju olulised, siis kas ma see hetk tänan Jumalat või hakkan end haletsema või siiis hoopis tagatipuks kibestun. Inimene ju ikkagi tahab oma alateadvuses pidevalt oma elu kontrollida. Ma näen kui palju ma kukun ise läbi. Kui palju ma tean teooriat ja kui nõrk õpilane olen ma praktikas. Samas ma näen ka seda, kuidas Jumal mind nii armastab ja Ta reaalselt soovib, et mu elu oleks täisväärtuslik ja Ta tahab asjad ise mu elus korda sättida. Mitte nii, et ma ise neid ka veidi sätin ja kohandan oma nägemise järgi. Ma tunnen, kuidas ma olen Jumala usalduse koolis. Suuremal moel kui kunagi varem. Ma näen, kuidas iga hetk on Jumala arm ja ma näen kuidas mul pole mitte midagi, kuid samas on mul kõik, sest mul on Jumal! Tema on tegemas puhastust nii minu elus, kui ma usun, et ka sinu elus. Et jääksid alles need asjad, mis on Tema tahtes ja kaoksid need, mis pole. Et mu süda saaks puhtamaks ja kõik muu, mis seda rikkuda tahab kaoks. Ja ma näen kuidas Ta tõesti kannab. Ka olukorras, kus ma ise tõesti ei jaksa enam sammu ka astuda oma inimlikust jõust. See on nii hea, kuid inimlikult pole see üldse tore. Kuid Jumal tahab nii sind kui mind veel enam enda sarnaseks vormida ja tahab muuta su elu täisväärtuslikuks ja see on hetk ning kool, millest tuleb läbi minna ja mis on väärt seda! Ükskõik, kui raske või võimatu see meie enda silmade läbi poleks. Loeb see, kui me peame vastu, sest on ainult üks tee, mis on küll kitsas, kuid mis on ainus elutee!

Praegu on aeg, kus ma tahaks lihtsalt vaikida. Ja kuulata.
Ma tean, et mitte midagi pole mu enda käes ja ma ei tea iseeneses lahendusi ja vastuseid. Kuid ma tean, kellele ma toetun.
Ma arvan, et igaüks meist on mõelnud, miks elus tulevad asjad, mis on nii mahakiskuvad ja kurvaks tegevad, asjad, kus me mõtleme, et need ei meeldi meile. Paljud asjad muutuvad ja tihti tundub, et see muutus ei too midagi head.
Tegelikkuses aga toob. Ma usun, et mitte midagi pole niisama ja et juhuseid pole olemas. Ma usun, et ma kuulun Jumalale ja Ta tahab, et ma seda praktilises elus veel enam kuuluks. Seega ma tunnen, kuidas minu usaldus on proovilepanekul. Täna hommik, kui ma istusin kirikus, jõudis mulle järsku kohale, miks asjad kõik tunduvad nii rasked ja inimlikult lahtised. Need on selleks, et asjad saaksid hoopis veel selgemaks ja kindlamaks. Selleks on vaja teha inimlikult võib-olla raskeid samme, kuid need on seda väärt. Sest siis muutun ma ise ja muutuvad asjad ja otsused mu elus veel kindlamaks kui varem.
Ja kui ma muud ei oska öelda praegu, siis ma tean, et ma võin öelda:
Jeesus Kristus on elav ka veel täna ja Tema on kuningate kuningas ning Tema käes on kogu võim ja kõik ajad. Ning nii minu kui sinu elud, mis on Talle olulisemad kui kuld!!! Lase tal ennast juhtida! Ta hoolib sinust!

Vabadus!

Vabadus!
See on üks parimaid varandusi elus, mida võib üks inimene omada. Aga see ei tähenda seda, et teen mis tahan ja kuidas tahan. Loomulikult on ju igal ühel valiku-,otsustamis- ja sõnavabadus, aga tegelikkuses on ju küsimus selles, kas sa nende otsustega valid oma elule õnnistuse, mis toob tõelise vabaduse või valid vastupidise tee, mis võib pealtnäha olla vabadus.
Kui me aga vaatame tänapäeva ühiskonda, siis see on väliselt väga vaba või pigem siis vabameelne. Tõeline demokraatlikkuse tunnus. Inimestel võib olla vabameelsus nii inimsuhetes, kui vaimuelus. See tundub ju tõesti väga vabastav, kui esmapilgul vaadata. Tegelikkuses viib see aga tõelise sisemise inimese kinnisidumiseni ja on vabaduse tunde vastand.
Seega, kas siis tänapäeval on võimalik tunda enda sees tõelist vabadust?
Selle aasta augustikuu ühel õhtul,istusin ma rõdule ja lugesin Piiblit. Ma vaatasin inimesi, kes möödusid ja olin vaikselt palves. Mõeldes ja olles täiesti niisama. Ühel hetkel sain ma aga aru, et kogu võtmeküsimus minu jaoks sellel hetkel oligi leida tõeline hingamine koos Jumalaga elades ja mis ongi tõeline vabadus. Ma palusin seda ja sain kohe kinnitust. Veidi hiljem sõitsime sõpradega Norra nädalaks puhkama ja mägedesse ronima. See oli super aeg, kus ma sain enda sisse vaadata ja olla Jumala ees täpselt sellisena nagu ma olen. Sealt reisilt tagasi tulles aga oli mu sisemus täiesti muutunud. Ma kogesin tõelist hingamist, mis on nii vabastav. See on kõige parem tunne, mida ma eales olen kogenud. Nüüd on juba kuu aega aga olnud väga kiire aeg. Kõik asjad tahavad minna rohkem kui üle pea ja küsimusi ning pinget tahetakse peale panna igalt poolt. Ma mõtlesin vahepeal, et kuidas ma üldse püsti jään. Aga kõige imelisem on see, et see sama vabastav hingamine on mu sees endiselt ja veel tugevam kui kunagi varem, sest see on Jumala poolt antud. See on nii tõeline vabadus ja tänu sellele olen ma veel enam veendunud, et hingama õppimine on eluks hädavajalik. Seega pole tähtis millised on ajad, oluline on see, mis on tõeliselt mu sees ja südames!