See pole alati lihtne, and
a enda käest asju üle, kuid ometi on see nii hea, kui seda samm haaval aina rohkem õpime! Ma tunnen, et ma õpin aina rohkem üle andma kõike Jumalale ja ma usun, et seda me õpime terve elu. Eks kehtib ilmselt ka see (nagu ka üleüldse millegi õppimisega), et mida rohkem sa midagi õpid, seda enam tundub, et sa ei tea tegelt sellest asjast midagi. Kuid samas pole see halb tunne- see teeb alandlikuks ja näitab ka seda, et pole põhjust jätta midagi katki, vaid tuleks anda endale võimalus pidevalt milleski edasi liikuda ja areneda.Viimased kaks päeva olen ma veel enam kogenud ka seda, kui hea on täiesti lihtsalt ülistada Jumalat. Viimased kaks päeva sõpraedega koos olles, oli nii hea kogeda, kui eriline on see, et võib koos ülistada Jumalat, ning samuti teha lisaks sellele ka igasugu muid toredaid tegevusi koos, ning lubades Jumalal meid juhtida ja kanda! Samuti olen ma veel enam mõistnud seda, kui oluline on see, kellega sa koos aega veedad ja kui oluline on mitte üksi jääda. Koos palvetades ja ülistades, on see nii julgustav!

Kuid eelneval päeval oli ka minu täiesti asendamatult erilise sõbranna sünnipäev ja kui ma mõtlesin selle peale, kui põnevalt on Jumal meid sõbrannadeks teinud ja kokku juhtinud, siis see on tõeline tänupõhjus!
Üleüldse olen iga sõbra eest nii tänulik. Naljakas, et kui Jumal toob meie ellu uusi sõpru, siis vahel ei pea üldse kaua olema tuttavad, kui juba on tunne, nagu tunneks kedagi terve elu.
See kõik räägib lihtsalt seda, et Jumala teed on täiuslikud ja palju kõrgemad, kui me mõelda oskame!





